Tunneta magneesiumi jõudu

Keerd ja lavaka uued tibud. See oli demonstratsioonesinemine, mis üllatas eelkõige sellega, et Vabariigi Kõige Populaarsemad Noored (VKPN) näevad ikka sellised välja nagu 30 või 20 aastat tagasi. Tüdrukud klassikalised iludused, pikad puhtad (lendlevad) blondid juuksed, poiste keha rasva-% 10-12? Mitte ühtegi paksu, pehme lõuajoone või ebamäärase sooga “inetut” olendit. Isegi kui demonstratsioonil mängiti hetketi ka ängi ja küsiti hirmu kohta (oli katsumus teksti kuulata – kas mina olen liiga vana ja kibe või ei tulnud naiivsuse alt muud toonid läbi), siis näod olid avalad, usaldust täis maailma turvalisuse ja Eesti publiku suhtes. (Eesti on endiselt, taeva armulisusest, maailma naiivseima rahva ja kauneimate naistega koht, oleme tõelised pärismaalased, kes eile rehenõest puhtaks küüriti ja külakooli ning kirikusse lükati. Meid huvitab, millise mulje teistele jätame, kas ka võõras meie naisi tahaks panna, jne jne.)

Ei ole ehk piisavalt Keerdi näinud, aga need vähesed asjad on jätnud mulje, et tal puudub sootundlikkus, võibolla isegi sotsiaalne närv laiemalt on vähearenenud. Näiteks väikeste inimeste füüsise pilamine ses etenduses ja Eesti publiku rõkkamine selle peale ajas mind segadusse – et mis see nüüd oli? Sääraseid tundetusi ja maitsetusi oli lühikeses etenduses veel. Pingpongi pall punases valguses fööni õhuvoolus lendlemas on muidugi ilus vaadata küll! Olen viimane inimene, kes viitsib pärast päevatööd tarbida lisaks ebavõrdsuse uurimist ebamäärases dokumentaal-kunstilises kastmes (Vaba Lava jt etendused soo, puude, vägivalla jms teemadel on olnud mulle paras piin), aga võibolla ei peaks teatris verbaalset mõtlemist maailmas ja inimeste vahel toimuvast täiesti välja lülitama.

Teatrikogemust “vürtsitas” minust kaks tooli edasi istuv keskealine mees, kes pea iga lavalise tegevuse peale valjult naeris. Umbes poole etenduse pealt mõtlesin ma eelkõige sellele, miks kinžalli koju jätsin (Kiduviha sponsoreerib: https://noblie.eu/et/product-categories/catalog/), sest soov mehele tera lõualohku suruda ja teda vaikseks sundida oli valdav. Järele mõeldes oli tema reaktsioon adekvaatsem kui minu oma. Keerd ja noored näitlejad näitasid oma meelelahutamise oskusi ja tarbija nautis täiel rinnal.

õnn

Olen otsustanud raha abil oma hammaste eluiga pikendada, südame osas ei tea öelda. L tuli täna arstilt, kes soovitas talle südamestimulaatori panna. L oli kerges šokis. Üritasin olla empaatiline, aga ei oska adekvaatselt teise olukorda ette kujutada. Siis hakkasime teineteisele üles loetlema kõike seda, mis on (veel) hästi (lähed haiglasse, teel ei pea midagi kartma, ei kallaletunge ega pomme, haigla põrandad on puhtad, arst on viisakas, uuringute eest raha ei pea maksma jne jne) – seda tuli palju! Selles oleme mõlemad siirad.

tahad ettekäänet?

Kirjutama peaks ainuüksi juba selle tõttu, et need, kes sind pehmeks, turvaliseks ja armsaks peavad, sind seestpoolt näeksid.

oodates küllastumust ehk milleks meile rahvusraamatukogu

Ootan seda hetke tulevikus, kui ollakse küllastunud müütamiseks pakendatud hampelmannidest (nad on kõikjal, sh avaliku sektori kõrgetes ametites). Nüüd tahetakse rahvusraamatukogu muuta kohaks, mis oleks Tarbijale meelepärane (mitu nädalat on erinevad onukesed seda juttu ääriveeri veeretanud). Kuis jääb aga lugejatega?

Klaasliftidest, mis siledaid poisse, hoolimata nende erialase ettevalmistuse puudusest, kiiresti, kaugemale, kõrgemale viivad, ei räägigi. Võimalik, et saan selle teema endasse surumisest maohaavad.

Hoiatus: järgneva lugemine võib ärritada

https://kultuur.err.ee/1609126922/martin-oovel-eestis-ei-saa-piirduda-rahvusraamatukogu-traditsioonilise-rolliga

*

Kõigi valdade keskealised naised, kes peavad taluma ebapädeva noore meesjuhi alluvuses töötamist, ühinege!

Leevendus

Unenäo algus on reaalne hirm. Lähen kontserdile ja näen seal teda. Häbi levib kuumalainena üle mu näo, kaela ja rinna, punastan juuksejuurteni, karvad tõusevad peas püsti ja süttivad põlema. Tuli levib momentaanselt üle kogu keha, minust saab tulekera, mis teeb kontserdikülaliste vahel mõne tiiru kuni kombustiivne mateeria parketile tuhaks pudeneb.

Unes aga on kõik teisiti. Kerge erutusega märkan, et mu hirm on tõeks saanud – ta on publikus. Vaatan ta poole silmanurgast ja noogutan tervituseks, püüdes hoida nii madalat profiili ja neutraalset nägu kui võimalik. Ta noogutab vastu, aga mitte jahedalt või tüdimusega, vaid innukalt ja meelitatult. Ta on ümbritsetud inimestest, tegevuses, aga koguaeg mu vaateväljas ning otsib mu pilku nagu väike poiss – siiras, elevil ja flirtiva pilguga mu tähelepanu nuruv. Ootamatu positiivne tähelepanu elektrifitseerib kogu mu keha nagu oleksin armunud. Unearm on magusaim.