kogu spekter ühes päevas

mida vanemad me oleme seda tuimemad ilmse suhtes

keegi teine peab meid juhtima

me ei kasva tugevamaks, üksnes tuimemaks

kõigepealt muutusid käed randmeist tuimaks, siis hakkasid värisema, süda võbeles teist päeva ja seljas oli valu nagu hakkaks selgroog järele andma. täna hommikul ei jõudnud enam käsi klaviatuurile tõsta. ma ei rääkinud sümptomitest, need hirmutasid mind, mul ei ole perearstigi. kes mind üldse praegu ette võtaks! aga ta aimas. tahtis öösel mind haiglasse sõidutada. see ei ole midagi tõsist. ma olen seda kõike enne näinud. täna päeval, kui ma jalgu alla ei võtnud, tuli ta nelja keedetud muna ja suitsulõhega. olin ise järanud kiisudele keedetud kanakintsu, söönud idusid, kanepipulbrit maapähklivõiga, ainult toitainerikast kraami. võibolla ma tõesti olin unustanud mõnel päeval süüa, võibolla ma olen mõned päevad vähem maganud. õhtuks suutsin temaga seksida ja juua isegi klaasi veini. jõudsin istuda laua taga, olla võõrustaja, kelle laual on külalise toit.

 

ELAINE ON THE TRAIN

Subjektsuse iha

Kes leiab armastuse, kaob vaimuna. Ei ole võimalik armastada, lapsi saada, eriti sünnitaja ja primaarse hoolitseja rollis, ning jääda (intellektuaalseks) subjektiks. See selginemine teeb armastuse käte vahelt libisemise kergemini talutavaks.

Nii kaua kuni enamus naistest peab selle valikuga silmitsi seisma, st kuniks ei ole kardinaalselt muutunud Subjekt, kellel see dilemma puudub, ei ole Naine subjekt.

aastapäev

positiivsete tähistamiste kõrval peaks ära märkima ka oma pikemaid sitavedusid, kui need mingisse uude punkti jõuavad. enesehermeneutika suhete ja kiindumuste peatükk, mida sel kevadel olen uue hooga läbi töötanud, on jõudnud kahekordse doktoriõppe nominaalajaga esimese artiklikeseni. eks ka see ole tulemus, kui vaatad selja taha ja näed, et just sinu käru on jätnud teiste põldudele sügavad sitased rööpad, väetust aga õige vähe. seejuures tuleb end patsutada, kui see ei jäta sind teetolmu püherdama, vaid olukorraga leppides rakendad end ise taas oma käru ette.

isolatsioonist

Käisime täna A-ga surnuaial. Teadsin käiku mitu päeva ette ning lugesin oma inimkontakte. Isolatsiooni algusest olen olnud füüsiliselt ühes ruumis vaid Biuga (poes ja apteegis käike ei loe, neid on nii ehk nii üksikuid). Eile Biuga Valklas jalutades avastasime, et restoran on lahti. Kuna väljas oli külm ja olime näljased, siis sisenesime restorani. Täiesti ebareaalne, nagu oleks kuskil teises ajas ja kohas. Inimesed istuvad seltskondades, peavad sünnipäeva, mõned lauad vahet, aga siiski ühte ruumi jagades. Ei tea, kuhu oma käsi panna, kas lauda puudutada. Aga tooli kuidas nihutada? Biu unustas end kiiresti, näppis küünalt, tulbivaasi ja siis teatas mulle nagu süüdlaslik laps, et on laual juba kõike puudutanud.

Autot desifintseerisin enne kalmistule väljasõitu. Plaanisin autosõidu ajaks maski panna. Prillid läksid aga uduseks, olin unustanud selle kohta uurida, klaase seebitada. Minnes üritasin mitte rääkida, mitte ta poole vaadata, üritasin kohati mitte hingata. A on olnud telefonitsi ühenduses vaid vähestega, söögikoti jätab sugulane ukse taha, telefonis temaga ei räägi, nii et ta tahtis minuga lobiseda ja mina temaga ka. Istutasime võõrasemasid. Kohati pead peaaegu koos. Lugesin “kontakte”, nagu teen ka üksi olles, kui väljas käin. Puudutasin temapoolset ust, ta kalmistutööriistade kilekoti sangu, jne jne. Kui peaksin olema viirusekandja, siis olen jätnud oma käpajälgi pea kõikjale. Ta ei mõtelnud sellele kordagi, arvan. Kui ütlesin, et olin planeerinud kanda maski, siis vastas, et ah soo.  Kui harjumatu, et ma ei saa talle tervitades või hüvasti jättes kätt anda. Nagu eksiksin elementaarsuse vastu. Mind on titest peale treenitud auväärt perekonnatuttavatele kätt andma, tähelepanelik olema, nüüd saan vaid ust avada. Uus viisakus avaldub aga muus. Kui Biu minu poole tuli, küsisin, kas ta sooviks käsi pesta, mis tähendas, et sa peaksid käsi pesema. Me isegi ei naernud selle üle.

 

Louis Jourdani sündroomiks

kutsus Coco ilu kuhtumist – kaunitarist naeruväärseks lagunevaks monstrumiks. Võisime talle vastu vaielda, tuua kümneid näiteid, mis pidid tõestama, et elu läks edasi, elu oli midagi enamat – sõbrad, perekond, töö!, õnn peitus muus jne jne. Ta oli vääramatu: “Ilu on inimelu elamisväärsuse mõõt. Meie võime tunda ära ja nautida ilu defineerib meid. Veetlusvõime jätkub surmani, kuid see ei ole võrreldav iha primaarse tekkimisega esteetilise otsustuse kaudu. Kui inimene ise kui ilu allikas ühel päeval kuivaks jääb, on see valus kaotus talle endale ja teda armastanutele.”

Igale staarile, keda ta jumaldas, elas ta nende “koletiseks” muutumise teel südamest kaasa. Jourdani tähelepanuväärne kontrast noorusea ilu ja surmaeelse inetuse vahel teenis talle sündroomi üldnime. “Sa elad neile kaasa, sest see on su enese kaotus. Sa näed nende moondumises vaid enda saatust. Sa ei peaks sellele nii palju keskenduma, eriti kui osad neist, nagu Delon, olid võibolla juba ilusana koletised,” protesteerisime.

“Ilu on ka inimese enda individuaalne kvaliteet, osa tema identiteedist kuni see kaob ja ta peab elama üle endast osa kadumise. See on üks inimelu suurtest tragöödiatest, mida ei peaks trivialiseerima!” vastas ta skaibis eksalteeritult. Olime kõik juba liiga väsinud, et üldse midagi öelda.

aknast

objektsusest

Sõber helistab keset päeva. Ei viitsi tööd teha. Otsib ICDst oma eksile diagnoose ja leiab. Nüüdisaja obsessioon, tõmba&tõuka reaktsioon, on psühhoos. Nagu oleks mõni meist võimeline püsima reaalsuses, teisi mitte tarbima, “olema diagnoosita”. Nagu oleks võimalik hoiduda üleüldisest objektistumisest.

Kõige kiiremini jõuab inimlikkuseni, kontaktini nendega, kes on end ja sind ette ja lõpuni vahendiks taandanud, kellel ei ole enam tarbesootsiumi libaeetika maski. Madalamalt haritud kutiga, kes arvab, et ta “hääl” sind juba teisel lobisemisel märjaks ajab, kes väsimatult end pornotrafarettide abil osava armastajana müüb, kellega astud vahekorda nagu teadlane oma uue huvipakkuva laboriloomaga.

 

AFI Just like Heaven

you should learn when to go

ei hingelistki vabadusel harjus nigulistes hakkab selg valutama ta väänas mind liiga kõvasti oleme suletud teadmata ajaks uksed kinni kes saadab teise sellisesse linna ilma kohvita mitte ühtegi võõrast kellelt suitsu küsida et ta hingeõhku ära puhuda rataskaevus hakkab sadama isegi krahl on kinni nunne pagarid samuti balta taga kära & liikumine naine söödab kajakaid kõige rohkem üksi kui ta ei tahaks voodilt tõusta et mind välja lasta telliskivis varesel nokas saiatükk heina tänava plankudel rästad tunnistamas mu kojutulekut

 

Karantiin ja vägivald kodus

Seoses koroona pandeemiaga on kõigil inimestel palutud olla kodus. Nõue püsida kodus ja olla isolatsioonis tekitab ärevust neis, kel on oht kogeda oma kodus vägivalda. Kui arvad, et oled ohus või oled kogenud vägivalda, siis anna sellest koheselt teada.

•  Kui Su elu või tervis on ohus, helista hädaabi telefonil 112

• Üleriigiline tugitelefon füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda kogenud inimestele 1492
• Ohvriabi kriisitelefon 116006 Kõne on helistajale tasuta ning abi antakse ööpäev läbi. Ohvriabi kriisitelefonile helistaja võib soovi korral jääda anonüümseks. Abi osutatakse eesti, vene ja inglise keeles. Kui helistada ei ole võimalik või kui inimene ei soovi telefoni teel enda murest rääkida, saab kasutada ka veebinõustamist veebilehel palunabi.ee. Ka ohvrite veebinõustamine töötab ööpäev läbi ja kolmes keeles. Kannatanu saab politseipatrulli juuresolekul või pärast nende lahkumist võtta ühendust kriisitelefoniga, et saada esmast nõustamist ja leppida kokku kohtumine ohvriabitöötaja juures. Välismaalt saab Eesti ohvriabi kriisitelefoni kätte numbril +372 614 7393.

Eriolukorra ajal on avatud eluks vajalikud asutused ja ärid. Nende hulgas on ka:

◦ Varjupaigad vägivallaohvritele (tugikeskuste kontaktid üle Eesti: https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-huvitis/naiste-tugikeskused)

◦ Politseijaoskonnad

◦ Ohvriabi kriisitelefon 116006

INIMESELE, kes kardab, et ta võib muutuda kodus vägivaldseks:

Kui kardad, et võid muutuda teistele ohtlikuks või vägivaldseks, küsi kohe abi

• psühholoogilise esmaabi kriisiinfotelefonil 1247
• Veebivestluse võimalus www.palunabi.ee kaudu ohvriabi kriisitelefoni spetsialistidega

 

Vajad rohkem infot või abi, kuidas karantiinis perevägivallaga toime tulla? Loe:

https://abiksohvrile.just.ee/et/mis-juhtus/perev%C3%A4givald

https://www2.politsei.ee/et/nouanded/lahisuhtevagivald/

igas mõttes on vaiksem. nagu poleks ära jäänud vaid autode ja lennumüra. ja inimesed hakkavad vaikusega harjuma.

ka rahmeldamine võiks lakata. ma ei ole kunagi nii tühi olnud, kui seda “vaimutööd” tehes.

 

Neumz –

https://www.theguardian.com/world/2020/apr/09/benedictine-nuns-release-gregorian-chants-to-help-ease-coronavirus-isolation

 

Ta jooksis mu poole. Kiiresti, hüpates. Nii nagu ta jooksiski, kui teda hüüdsin või kui ta mind märkas. Ja ma mõtlesin, kas see on tõesti tema. See on tema! Süda rõõmus. Kui ta päris lähedale oli jõudnud, nägin, et ta oli muutunud. Nina ja suu kohal puust silinder, nagu oleks ta nüüd marionett. Ja ma mõtlesin, et see on arusaadav, sellest on aega, kui teda viimati nägin, temaga pididki muutused olema toimunud.