punane ja valge

Maja tundub tühjemana, sest teenijatel on vaba nädal. Söön otse potist makarone, et ei peaks taldrikuid pesema. Iga joogi jaoks on oma lähker, mida kasutan kogu päeva vältel. Teetass, kohvikruus ja veinipeeker.

Ilm läks jahedamaks, mul algasid päevad. Aiale laskub vaikus, milles aiman nahkhiirte ja teiste pimedusearmastajate kohalolu. Jätan terrassile portveini ja pestud valgeid sibulõunu. Ärgu mind puutugu! Autot ei puutu, see on kleebitud täis ikoonikleepse, esiklaas on täis luigesulgi, külamehed korjavad neid mulle ja jätavad kojameeste vahele. Valged jõud hoiavad kokku.

Olen oma valget nahka kaitsnud, aga ikkagi olen näost päevitunud. See uus päike tuleb läbi klaasi ja kreemi. Eile väntasin päikese laskudes Marju hauale, et vaadata, kas pärgade lindid on maha maetud, haud tasaseks tehtud. Kõik on comme il faut. Tasane, keskel rida punaseid begooniaid (mamma jälestaks, et valiti punased, ja mulle on ka see punasepõlastus külge hakanud). Kalmistu oli vaikne, käisin kikivarvul, et mitte liialt surnute rahu rikkuda. Haudade vahel ringi tippides mõtlesin Marju asemel rohkem Marisele, sellele, kui palju olen nüüd ta üle elanud. Olin tänulik, et mulle on rohkem aastaid antud ja kahetsesin, et talle nii vähe.

Ees

Olen laevalael. Ees on sile meretee. Teel ees kaks laeva. (Kuidas neid nii palju siin saab olla.) Päike sillerdab laevateel, mereribal laevade vahel.

Kuldne sära? Kas midagi täpsemat kui see trafarett ei ole? Teemantid? Lainte täied teemanteid, millel ometi enestel säravõimalust pole. Ikka on vaja päikest.

Päikesekuld. Päikesesära. Kuld. Sära. Kassikuld.

Laeva kere lõikab läbi vee, selja taha keerdub pitsiline vahuvolang. Pitsiline? Kas midagi täpsemat ei ole?

Ei ole.

Ees on sile veetee. Täies päikeses. Täies tuulevaikuses.

lihtsalt vaata, ei pea lugema

kaks

Unes ja ilmsi ilmuvad kõik nähtused paari kaupa. Kaks meest väljuvad mereveest, kaks vikerkaart kaarduvad üle põllu, poe ees tiirutavad kaks veoautot, kaks blondi pontsakat last mängivad liiva sees. Sinibele ilmuvad kaks noort toonekurge – esimesed, kes eales Sinibel on kõndinud. Näen neid, sest olen valinud naasmiseks kaks korda pikema tee. Unes kommenteerib keegi mu teksade katkisi põlvi – mõlemad põlved. Kas sa selleks juba vana ei ole? Miks sa neist kahest just tema valisid?

Ajasin käru puukuuri juurde. Kärul oli avatud suuga suur must prügikott. Kui labida tõstsin, et neid kotti ajada, lõi Karja kell kirikusse.

Mõtlesin küüditamisele. Ebaoriginaalne paralleel, aga kogu aja mõtlesin sellele, et kes viiakse ära, kes saab teel surma, kes jääb tühja majja maha.

Metsateele paistis päike, minu ees tõusid lendu kolm musta lindu. Kõigepealt üks, siis teine, kolmas oli suurim üllatus. Päikseline koht, seal kasvavad põldmarjad. Nad sõid seal, nad ei olnud minu oomenid.

Sillale oli langenud vana toomingas, väiksed mustad marjad käeulatuses. Painutasin ja muljusin oksi, et käruga silda ületada.

Metsa lõpus pöörasin vasakule, läksin üle veel ühe kraavi, sinna, kus on kuused. Sinna panin nad maha. Istusin mahalangenud puule ja vaatasin, kuidas nad hakkama saavad. Metsas oli jahedam, sinna oleksin võinud jäädagi. Kell lõi kirikust välja.

palju õnne!