Süvenev sügis

Leisi ristmikul kuus linavästrikku. Nemad on veel siin. Jõiste rannas paar pääsukesi. Karja põllud on täis sookure parvi. Viimased päevad enne äralendu. Kitsed tulevad tee, isegi kiirtee äärde ja söövad nagu poleks autosid olemas.

Puud on veel täies lehis, aga tuul murrab end nüüd Sinibe aeda ja piirimüür paistab juba pisut läbi, on kuidagi hõredam, nii pääseb aga aeda rohkem madalalt käiva päikese kiiri.

V.-l teist päeva stenokardia. Teen telefonis mammaga nalja, et kas nüüd peab ta ise V.-d põetama hakkama ja küsin tõsisemalt, et kas teda ei hirmuta hooldaja haigestumine. “Absoluutselt mitte!”, ütleb ta oma tavapärase kindla häälega ja ma usun teda. Sellistes olukordades on tema alati külma peaga. Kujutan ette, kuidas ta suure V. üle oma väikese õla viskab ja haiglasse marsib.

Joan E. Biren

Donna Gottschalk

the great divide

Lõhe ei peitu mitte selles, et osa inimestest mõistab ja toetab LGBTQI inimeste inimsust ja õigusi ning teine osa ei mõista (arvamuste paljusus, mõistmise erinevus on alati olnud, 90ndatel oli suur osa rahvast nt unustanud, et kunagi oli olnud vabariik, ei teatud, mida tähendab selle taastamine, keegi ei rääkinud lõhest või vastandumise ületamatusest), kuristik peitub ühel väiksel alal elavate inimeste majanduslike võimaluste kardinaalses erinevuses, eraldiseisvate maailmade tekkimises, milles toimetavad inimesed ei kohtu eal oma mikromaailmast välja jäänutega, ei kehalises ega vaimses ruumis. Mõtlesin sellele, kui kuulasin 30ndates eluaastates väga haritud ja taibuka naise juttu, kuidas ta oma abikaasaga Kalamajas 4toalist otsib ja uue kodu hinnapiiriks 400 000 eurot on pannud. Oma üllatuseks avastas ta aga, et Tallinna start-apperitel ei ole kuhugi raha panna, nii et 600 000 eurolised korterid lähevad hästi kaubaks – kes siis veel 400 tonniga midagi müüks! Kalamajast kaugemale ei saa ta kolida, sest mõnikord tuleb trammi mõni õllepurgiga mees. Ta mainis isegi peatused, kus seda võib juhtuda. Võib-olla mõne aasta pärast kihutab tramm neist slummidest mööda?

Aga mis mul teistest! Huvitavam küsimus on see, kas mind ennast huvitaks Eesti ättide ja väärakate saatus, kui ma oleks raha keskele elama sattunud.

kui on sitt olla

Teist päeva udu, sest nii soe. Nagu oleks suvi korraks tagasi tulnud, midagi maha unustanud. Naabri põllule kasvama jäetud üksikud puud on hallis udumeres saanud millekski või kellekski muuks. See maastik, mis on päikese käes ilus, on nüüd veel ilusam. Seisan korra ristteel, uute naabrite juures on valgus ja jutukõmin. Ma olen ikkagi inimeste-inimene, ma ei tahaks olla tühjas külas.

Mamma sai täna 92. Käis eile taksoga juuksuris ja veetis seal kolm tundi. Esimene tund läks Elsaga kohvitamisele. Nagu igal aastal, oli ka täna neil telefon punane. Ema ütles, et mamma istub kahe telefoni valves, mis mõlemad päev läbi helisevad. Kui Saaremaa ja Tartu vahel käiks lennuk, oleksin paariks tunniks Tartu lennanud. Teist nädalat järjest seda teekonda autoga ette ei võta.

Eelmine pühapäev sai A. 95 – keegi ei ole meie suguvõsas nii kaua elanud, ehkki mitmed on pikaealised. Sangaste vanaema elas 93aastaseks, nüüd on A. käes uus rekord. Ta oli habemesse kasvanud ja väga kõhn, voodilt ei tõusnud. Ta nägi välja nagu eesti talumees mõnel 20. saj. alguse mustvalgel fotol. Hüvastijätul hoidis mu kätt ja ütles, et ta loodab, et me kohtume veel. Ma mõtlesin, et võib-olla tõesti, võib-olla on see võimalik. Kui Jumal annab! Sama üritan mõelda Hummuli maja osas. Kui see meie perre tagasi peab tulema, siis tuleb. Ma ei ole valmis kolmanda põlvena uut alandust ja ebaõiglust läbi elama.