Ma tahan, et president oleks penskar või lesbar või feminist või trans või muslim või tibla või pede või tolerast või invaliid…

MRP 77. aastapäeval korrati ETVs  kandidaatide polstertooli-intervjuu saadet. Sellepeale ütlen, et mina tahan presidenti*,

kes ajaks vähem isamaa armastuse ja kodumaa vabaduse, Mul oli juba rahareformi ajal palju raha! – olen alati väga hästi elanud, Tee tööd, siis Jumal aitab!, USAs tuleb mustade ja valgete vahel kodusõda, Aga m a käisin agaralt Moskvas!, Naeratus, Terrorism ei kao kuhugi!, Naeratus, 20 aasta pärast on loodetavasti Kadrioru lossi aia hekk natuke kõrgem ja begooniate asemel roosid, Püsib vaid Eestimaa ilus loodus  -juttu, ning teaks,

et siin elab palju-palju inimesi, kes pärast 40 tööaastat ei saa endale lubada muud toitu kui puder ja sai, kellel ei ole autot, kes ei käi kinos ega kontsertidel, kelle kodus ei ole üle 25 aasta remonti tehtud,

et paljud perearstid annavad üle 70-aastastele patsientidele mõista, et nende uuringutele saatmine on raha raiskamine,

et naine, kelle tööandja saab katseajal teada tema rasedusest, ei tohi enam 10-tunnise vahetuse ajal puhkepause võtta,

et üks suurimaid linnu otsustab hoida raha kokku südamehaigete invatranspordi pealt, sest “jalgadel nad ju seisavad”,

et rätiga musliminaist sõimatakse poes teenindaja poolt kutsumata pagulaseks isegi siis, kui ta on maksev klient,

et iga teine klienditeenindaja ärritub, kui ta saab aru, et klient on “kõva kuulmisega”,

et naine, keda on aastaid ahistanud asutusele kõvasti raha toonud mees, ei saa iial hüvitist kadunud aja, alanduse ja häbi eest,

et paljudel transinimestel ei ole ravikindlustust ning kui ongi, siis ei võeta neid ka gripiga paljudes kliinikutes jutule, sest “me ei tea, kuidas selliseid ravida”,

et osad riigiasutused väidavad teadvat paremini kui inimene ise, mis soost ta on,

alandust, mis saab psühhiaatrilise erivajadusega inimesele osaks linnaosa kliiniku registratuuris, kui tuleb välja, et tal ei ole juba kaks kuud ravikindlustust, et tal ei ole raha maksta seekordse visiidi eest,

et “diagnoosiga” töötaja aegluse küsimuses kutsutakse kokku kogu kollektiivi koosolek, et “probleemi” arutada,

kuidas on tulla Soomest tagasi kodumaale  ning olla pool aastat töötu,

mis tunne on töötada aastakümneid pedagoogina ning saada koondatud, sest su emakeel ei ole see õige

jne jne.

 

*Vt ka https://iwantapresident.wordpress.com/i-want-a-president-zoe-leonard-1992/

 

 

 

 

Lapsena mängisime vennaga miilitsa ja päti mängu. Pätt sai valida, kas ta on süüdi või mitte, ning miilits pidi mõistatama, kumb siis on. Süüd või süütust pidi väljendama miimikaga, sõnu kasutada ei tohtinud – süüdlasel süüdlase nägu ja käpad, süütul eksimatu ilme. Lubatud oli topeltmäng. Teen ebaausa näo, siis teine arvab, et olen süüdi, aga tegelikult olen puhas. Vahin ausa talleilmega, aga ise olen süüdi.

Nüüd aga arvavad, et süüdi. Kui selle juures süütu nägu, siis küllap ebaõigesti süüdi, ehkki tegelikult ikka süüdi.

Kui inimvaim on nõmm

on lootus selle hunditubak.

Natuke valgust ja juba õitseb.