Suvetöö: mängida hunti

http://treesforlife.org.uk/volunteer/long-term-volunteering/project-wolf/

 

Mida ma ei ütle:

et sugu ei ole oluline – on! on oluline kui sotsiaalne reaalsus, mis mõjutab sügavalt ja olemuslikult igat ja kõike;

et sugu tuleks ületada poliitikas (vt eelmist);

et mulle ei meeldi inimesed, kelle sooline enesetunnetus ja -väljendus on kooskõlas normiga;

et sooline eristamine või sugude mängimine ei võiks olla kasulik/lõbus/meelelahutuslik/erootiline vms mõnes kontekstis, jne jne…

 

Pregnant immigrants are avoiding natal care because they’re afraid of being deported. How has the NHS come to this?

Phil Murwill, who runs a Doctors of the World clinic in east London, said: ‘We see women who are 40 weeks pregnant turning up at our clinic having received no antenatal care at all. This includes extremely vulnerable women such as survivors of trafficking and sexual violence’

http://www.independent.co.uk/voices/pregnant-immigrants-refugees-payment-passport-checks-nhs-how-a7641156.html

What’s Wrong with Cultural Appropriation? These 9 Answers Reveal Its Harm

/…/

For instance, if you think about the real story of Pocahontas, having your daughter pretend to be her on Halloween is pretty disturbing. The real Pocahontas, whose given name was Matoaka, was abducted as a teenager, forced to marry an Englishman (not John Smith, by the way), and used as propaganda for racist practices before she died at the age of 21.

And it almost feels like that propaganda never ended, as our popular lessons on what happened between colonizing settlers and Indigenous people depict Native people as savages, or as happy, mystical characters, or as entirely absent.

We don’t hear the real stories, and most of us don’t live with a direct connection to their suffering.

Does the truth matter, when it comes to a little girl just trying to enjoy a holiday? You might think it does if she wanted to dress up as someone whose tragic truth is more familiar, like Anne Frank.

They’re both girls with harrowing stories. But more of us believe that trivializing Anne Frank’s life is in very poor taste. Can you imagine the outcry if Disney tried to romanticize her diary by aging her into a young woman with a love affair with a Nazi officer and a happy ending?

What’s Wrong with Cultural Appropriation? These 9 Answers Reveal Its Harm

Nad ei tunne irooniat, enesepila teeb nad nukraks. Kõik, mida enese kohta ütled, peab olema vahetu. See tundub aga võimatu. Ja samas ei ole neis mitte midagi, mis oleks päris. Kõik vastused, reaktsioonid on nende telesarjadest, millest nad elamist õpivad – nende vadin on üksteisele äravahetamiseni sarnane, enne veel, kui suu avan, tean, mis mulle vastuseks tuleb. See on ka pilkudes, žestides, hääletoonis, kõiges, mis teeb kokku suhtluse. Mitte miski ei reeda, et selle maske täis joonistatud kardina taga on veel midagi. Ka kõige kaunim nukk nende hulgas, nukk, keda võiks lõputult vaadata, kelle pilgu elavnemist oma pilgust nii väga soovid, laseb oma pikaripsmelised laud langeda ja pimedus on kujutlusvõime puudumisel täielik.

Suured ja väikesed tegelased

Pidin olema kl 8 maja ees, kuhu olen päeviti sõitnud 30 minutit. Ärkasin kl 6:30, ma ei tohtinud hilineda. Frankfurdi väravas sai selgeks, et jään hiljaks. Kahes ummikus, viha üle keemas.

Maja ees ei olnud kedagi. Maakler jälgis mind autost, see oli ka kohe aimatav, tegin natuke šõud, lükkasin ust, pahistasin hingeõhku. Olin hilinenud 3 minutit. Vabandasin. Ta ütles, et oli ära minemas. Persevest!

Korter oli ilus. “Minge vaadake veel kortereid”, ütles ta. “Ma tahan, et te sooviksite seda korterit mitte 100%, vaid 150%”. Okei, midagi on väga viltu. Ja siis järgnes loeng, et pean kortereid vaatama koos sakslasega, kui palju ja kui korralikult pean esitama need nõutud 10 minu isiku ja mu vara kohta käivat dokumenti, et mulle 900eurost korterit üüritaks, et saaksin end kaheks aastaks nende lepingu orjaks teha. Ütlesin, et juristina ei saa ma nõustuda mõttega, et inimene ei tohi lepingut kahe aasta jooksul üles öelda, see ei ole demokraatlikes riikides õiguspärane, et ma keeldun sellise jamaga end sidumast. See oli nagu oleks mind suletud tühja korterisse inimesega, kes usub, et tema ülesanne rentida korter maailma parimale üürilisele on totaalne, on totalitaarne…

*

Kell 9 helistas Phi, et Habermas on täna Berliinis (! :) Debatt Prantsuse presidendikandidaadi Macroni ja Saksa välisministri Gabrieliga. Loeng pidavat olema avalik. Ingliskeelsel lehel oli märge, et registreerimine on lõppenud. Aga see on Habermas!

Tõttasin heatujuliselt Friedrichstrassele. Inimesi ootas järjekorras, kuid neid oli käputäis. Esimene naine registratuuris ütles, et keda nimekirjas ei ole, see võib vaadata ülekannet, ta toon ei lubanud läbi rääkida. Jäin passima. Vahetult enne loengu algust, kui ooteruum oli tühjenenud, seletasin teisele naisele, et olen kirjutanud oma magistritöö Habermasist, et see on mulle oluline teda loengut pidamas näha… (mõtlesin lisaks, et me kõik teame, et ta on 87).. Ta naeratas mõistvalt ja kahjatses, ta tõesti ei või mind sisse lasta. Ma olin seal ainuke, kes erandit palus, ei olnud tudengimasse, kes oleks julgenud reegleid kõigutada. Ma ei saanud sellest aru, see oli ülikool, loeng paljudele inimestele, mis mõttes ei või mind saali lasta! Tundsin, kuidas viha otsib väljapääsu, kuidas nutt peale tuleb…

Ma vihkasin täna Berliini ja neid inimesi, kellega olin kokku puutunud. Kole, hall, sovjetlik ja räpane linn – midagi, mida ükski neist siia kolinud poppidest noortest ei julgenud välja öelda, isegi kui nii mõtles. Ma ootasin nii vähe ühelt linnalt, kuidas oli võimalik, et ka see jäi saamata.

*

Vaatasin kodus debati salvestust. Seal ei olnud midagi, ma ei suutnud isegi poolt tundi kuulata. See oli olnud lihtsalt eraldusriba tõmbamise üritus. Mulle meenusid ülikooli koridorist kolm noort välistudengit, kes provotseerivalt ütlesid, et nad isegi ei taha sellele üritusele minna. Ma olin tulnud kuhugi, kuhu ma ei kuulunud, see oli olnud põhimõtteküsimus mind tagasi õue ajada.

*

All on aga mu ammune lemmik Miriam Margolyes, kes räägib sedapuhku tõsisemalt ja vaatab tagasi oma õpingutele, õpetajatele, lemmikkirjanikule…

Pole muret, pole valu (vaatan oma endisi südamepisteid, vaatan neid lähedalt ja armutult, aga ma ei tunne rinna all midagi), pole hirmu. – On vaid see dandžõn, kust näen kaugele. Kiisud koguaeg mu lähedal. Meid ei saa miski puudutada. Kahtlen, kas maailm on veel alles.