Berliin, kus ma elan ja töötan, on rahulik ja vaikne, isegi tühi, nagu oleks endiselt aeg vahetult pärast müüri langemist ning paljud korterid jäetud üksi tõotatud maale põgenevate elanike poolt. Ka on Berliin linn, mis magab – nädalapäevadel juba kl 20 või 21, ning ka mina magan siin paremini.

Ilmaolemine, kaua see kestab? (Kaotad  mille leiad. Leiad mille kaotad.) Kõigepealt iiveldus, sisu välja öökimine, siis hüsteeria ning depressioon. Ja siis kestab vaikne ja pidev ilmaolemine. See ei ole tühjus, tühjuse on ääreni täitnud ilmaolemine, See ei ole mitteolemine, sest on tunnetatud tühimik. (Oli vaja leida, et kaotada.)

Teatud päevadel otsin tänavatelt, sõidan mööda linna ja otsin, loodan leida. Iga päev tean, et olen ilma. Olemise sisu on ilmaolek.