Teadus ja essentsialism

Tänases Möttes võrdleb arheoloogiaprofessor Valter Lang eestlaste ja leedulaste kultuurilisi erinevusi muinasajal. Artiklis tõstetakse eriti esile sugude võrdsuse teemat, või seda võiks selles kontekstis nimetada ka võimuküsimuseks. Muinaseestlaste ühiskonnas polevat mehelik võim domineerinud niivõrd kui nt leedulaste juures. Lang opereerib peamiselt mõistetega “maskuliinne” ja “femininiinne” ning otsib leidude abil ja najal loogikat, mis võiks anda aimu sellest, millist rolli mehed ja naised tolleaegses kogukonnas täitsid. Kui muinasasulast ei leita rohkeid jälgi linnustest, sõjategevustest, suurematest relvadest ja tööriistadest, järelikult ei ole kogukond olnud väga maskuliinne. St algselt, mehe olemusest ja bioloogilisest eripärast või ei-tea-veel-millest-muust tuleneb arheoloogiaprofessori arvates mehe teatud käitumine, mehelik käitumine – linnuste ehitamine, sõdimine, üha raskemate tööriistade ja kahurite leiutamine? Sellele kirjutaks alla kahtlemata iga üheksas kümnest EPL lugejast, kuid “teadusringkondades” arutatakse ja, mis peamine, kaheldakse “kõva” 40 aastat inimese/mehe/naise olemuslike omaduste olemasolu (st mõistusliku tõendamise) võimalikkuse üle. “Kultuuriline konstruktsioon” ja kõik, mis sellele järgneb – kuni Judith Butleri “soorollide esitamiseni” välja (ei usu, et maailmas pole arheolooge, kes ei suudaks distsipliiniüleselt aktuaalsemaid teooriaid sünteesides oma uurimistulemuste teoreetilist raamistikku parandada!) -, on sõnapaar ja teoorialaam, mida peaks enne sooliste võimusuhete kohta kaugeleulatuvate järelduste tegemist mingilgi määral tundma.

Näiteks väidab arheoloog veel, et feminiinsus (ühiskonna või kogukonna omadussõnana) tähendabki soorollide võrdsemat jagunemist. Seda väita on väga riskantne. Sellega saab nõustuda vaid siis, kui võtame kriitikata omaks essentsialistliku eelduse, et üks sugu esindab a priori pehmemaid väärtusi, teine jõulisemat ja sõjakamat (et mitte öelda vägivaldsemat) käitumisviisi – st väljaspool ajaloolist kultuuri ja tava kujunemist. Mis ei tähenda, et oleks välistatud, et teatud ühiskonnas ongi see nii välja kujunenud, et naised oma kogemuse/kohustuste/ikke tõttu (!) oskavadki lapsel hellemalt pead silitada, mehed klassivendade togimise pärast äkkvihaga jalaga päikesepõimikusse virutada [Miks ma siia negatiivse näite panin? Kas ma tahan professorihärra kirjutatu pärast kõiki mehi karistada?  Parem oleks olnud: iidse majaehitustraditsiooni – st mehed ehitavad – tõttu ka riigi alustalasid püstitada – viide teatud laulule]. Ja siis me kõneleme ikka ja jälle nendest soolistest “oskustest” ja kinnistame nad igavesest ajast igavesti. Kõneldes “muinasajast”, kõlab selline argument eriti valusalt. Tagasi juurte juurde. Aegade alguses(t) on olnud… Tahetud on head – feministki haarab kohe e-lehe kõvema haardega kätte ja tõstab selle lähemale prillistatud ninale -,  kuid välja on kukkunud sama “teaduslik” kui üle Eestimaa perede jõululaua ääres kõneldu-praktiseeritu: “Naistele valame magusat napsi. Meie oleme aga suured tugevad karastunud mehed ja võtame valget!” [valged jõulud!] või “Emm, lase säärtel käbedalt käia ja too ometi see kapsapott lauale! või “Saag anna ikka issi kätte, kuuse saebmõrvab [ütlesin-hoiatasin ju et hullusehoog “tuleb peale” – suurepärane kujundlik väljend] tema. See on me-e-ste tööriist.” jne jne kuulen seda oma kõrvus kuni kärvan selle kõige kätte, võibolla peaks endal kõrva(d) “maha saagima”?

PS Loodan, et varsti olete valmis lugema mu “lugemispäeviku” märkmeid Butleri “Gender Trouble’i” (juba pealkirja tõlkimine on väga keeruline! soonuhtlus, sooprobleem, samas ei väljenda see ingl “gender’i” erinevat tähendust võrreldes sõnaga “sex” – sugu; peaks leiutama uue sõna, nagu venelased – neil on ΓΕΗΔΕΡ, nuta või naera) kohta. Või peaks lugejat umbusaldama – teda enne rohkem ette valmistama?

Kõigile lugejatele …XXYZZ£∞♥ soovides, uuel aastal uue hooga jne jne võibolla kirjutan veel täna, ja harin uuel aastal ennast ja teisi, nüüd polegi ju inimesel muud teha, kui lehti uskuda – uus progressiajastu, moraalne progress tuleb ikkagi, isegi kui majanduslik langeb tagasi muinasaja lähedale, ja rahvas sünnib ümber rahvuseks (seal on ka vahe-etapid: mõttetust massist saab kogukond, rahvas, riik, rahvusriik jne jne), blogijad, kes on küünilised/kriitilised/rahulolematud, pannakse kinni (loodan vähemalt, et istun Harkus kõrvutikambreis Elo Viidinguga; hakkan juba täna morsetoksimist õppima), samuti abielurikkujad ning sellele õhutajad, puhtast šokolaadist ei tohi enam jäätist teha; ausalt öeldes tunnen oma reite rippuvaid tagakülgi vaadates seda viimast kuuldes kergendust. Rikkusingi jälle ilusa soovi ära. Vähem terav-kujukaid (angl graafilisi) mõttepilte ja unenägusid! (nägin täna jälle unes oma heitunud-hüljatud mesilasõdedepere – I had not asked for such a blood sisterhood -, ma olin kutsutud Majja ja õigusetult “täis-värvides” ning kõik tuhastasid mind pilkudega, vähemalt nii mulle tundus! Mina aga tahtsin vaid tunnustust, armastust, imetlust – seda, mida üks Pere sulle kunagi anda ei saa.) [Sain jõuludeks Freudi “Unenägude…”, loodan sellest väga palju :-)]

Mari K.

Aasta lõpp

Mõnikord on hea tunda, et hullemad päevad on seljataga. Eriti kui aimad lähenevat hulluseperioodi.

Tegelikult võiks autor olla ükskõik kes

Julmuseteater

Julmuseteater tähendab teatrit, mis on raske ja julm eelkõige mulle enesele, […] teatrit sellest kohutavast ja vajalikust [vältimatust?] julmusest, mida asjad meie vastu toime võivad panna. Me pole vabad. Taevas võib ikkagi meile kaela sadada. Ja teater on loodud eelkõige selleks, et meile seda õpetada.

Antonin Artaud

Kui tõsi tundub see mulle just täna, ning mitte eile pärast etendust (“Artaud meenutab…”).

PS Tippige vaid otsingumootorisse “Artaud+théâtre+cruauté” või inglise vastandid (st teater+julmus) ja laavana tuleb igasugust huvitavat, aga ka pretensioonikat infot.

Rohkem ausust palun, Julk-Jüri!

Kas saab olla veenev esinedes korraga kahes (vastandlikus) rollis (või luues endale kahte kuvandit)? 30ndate stiilis enesekindel taluperemees ja eliitülikooli kasvandikust mõtleja-poliitik, Intellektuaal. Võibolla ei ole Ta isegi kummaski veendunud. Kummaski leeris päris kodus. Samas ma mõistan seda, Teda. Nostalgiat, soovi jätkata katkestatut, aga elada tuleb praegu (juba 70ndatel tuli). Mingi konflikt peaks temas olema. Mind ennast see konflikt huvitab, on sümpaatne, oluline ja tuttav. Igatahes ei lahka ta seda sügavuti, või ei näi lahkavat. Või pole tal võimalust ennast väljendada(!) (juutuubi ja rahvustelevisiooni eetriajast hoolimata). Sellisel kujul pole aga teda kuulata huvitav – ei lihtsal maamehel ega haritud linnanaisel. Milleks siis üldse? Vormi ja žesti pärast? Seda hajevil või enesest ära- või eemalolekut rõhutab veelgi keel – räägib, aga silmad väljendavad, et mõtleb muule. Mhm, this evening I’ll  be gulping the rabbit foie flushing it down with the best of… “Aga teie, head inimesed, teatke, et eestlased on ka hullemaid aegu üle elanud!” [Milleks selline pöördumine? Nii ütlevad inimesed, kellel ei saa elu lõpuni olema muresid raha, kindlustatuse või enesekindlusega.] Võõras onu. Nagu saksa aktsendiga eesti keeles eesti lapsi õpetav onu.

… Aga mis puudutab rahvusküsimust…noh, sakslased on ikke olnud uhked, kannavad oma säärsaapaid ja nende piits võib  hoobilt matsi turjale tantsima hüpata. Ja karakter avaldubki selles. Venkud, ooh venkud…. Kultuuri küsimus. Kultuur, vot see on alles õige sõna!

Kui me isaga jõulupuud ehtima hakkasime, oli ema juba väga…

“Rõõmsad jõulud igal pool…”

Puised sõnad vs hirrrmsad sõnad

Ilmus raamat “Ajahõngulised heegeldised”

“Ajalugu on põhiolemuselt seaduspärane.”

“[…]mõistus väljendab ennast maailmaajaloos.”

“[…]teadvust ei saagi käsitleda teisiti kui suhtes ajalooga[…]”

E.Saarinen Hegelist

“Maailma lõppeesmärk on vaimu vabaduse tunnetamine.”

“Õigus, moraal ja riik, ja ainult need, on positiivne reaalsus ja vabaduse garantii.”

Hegel

Kuivõrd Soobloog on ka käsitööst (vt selle nädala esmaspäeva sissekandeid), kirjutan pealkirjas nimetatud väljaandest. Raamatus on mitu huvitavat näputööideed. Nt, lambivarju kaunistus – heegeldatud roosid. Ka leiab sealt õpetuse, kuidas teha heegeldatud kuulikestest kaelakeed – olen seda ammu otsinud! Vanaemastiilis pitsilised päevatekid on imeilusad, kui vaid jätkuks püsivust neid valmis niglitseda.

Minu mitmekülgsusest: olen maal elades pisut käsitööd tegema hakanud – esimesed tööd on pika veni(ta)mise peale valmimas. Nagu ikka, ideedest ja materjalidest puudu ei tule, küll aga distsipliinist. Vihkasin oma kooli käsitööõpetajat proua (- tookord me teda muidugi prouaks ei kutsunud, ega ka seltsimeheks või kamraadiks mitte!) Saksa – kunagi Grace Kelly mõõtu olnud iludus, kellel eestiaegne käitumis- ja töökoodeks ning soeng. Ei osanud teda tookord austada ega hinnata. Küllap olin siis ja olen praegugi, kogu oma tänasest näpuosavusest hoolimata, tema vastand. Ja me mõlemad temaga teadsime seda. Antipaatia oli sügavalt vastastikune. Minu antipaatia käsitöö suhtes sügav.

Nõustun (st mõistan) aga ka sellega, mida ütleb “Inglise patsiendis”  Kristin Scott Thomase mängitud tegelane Ralph Fiennes’i (hääldatakse reif fains!!! Ka fännama peab respekti ja elegantsiga – õpetaja Saksa jutt avaldab mulle juba mõju) kehastatule: “Naine ei tohiks kunagi õmblema õppida, ja kui ta seda oskabki, ei tohiks ta seda tunnistada.”

PS Peaksin rohkem kirjutama oma vanaema jutustatud lugudest õmblejannadest, rätsepatest jt, siis oleks midagi ka lugeda.

Kolm tsitaati seksiostjatelt

Tsitaadid on sotsiaalministeeriumi toimetisest nr 5/2007 “Prostitutsiooni varjatum pool: räägivad seksi ostjad.” (Katri Eespere). Vt uuringuraporti tervikteksti.

Kas häbi- või auasi?

Paul: “Ma arvan, et kui mehel on soov ennast laadungist vabastada, siis ta kas läheb tualetti ennast rahuldama või palub selleks kellegi abi. Ja see pole just suur patt. Onaneerimine pole aga avalikult lubatud. Prostituudi kasutamine aga pole veel karistatav.”

Halvad kogemused seksi ostmisel

Indrek: “Sest kui lähed prostituudi juurde, siis mõtled ikka, et jaksad terve tunni vastu pidada. Aga tegelikult käib kõik ära mõne minuti jooksul, kui kihu on suur. Ja ega prostituut enam kauem su juures istu. Tõsi, kallimad prostituudid on nõus selle tunni su juures istuma. Odavamad tormavad kohe duši alla end pesema ja lasevad jalga.”

Tarbimisretoorikad

Andres: “Et see on täpselt sama nagu keemiline puhastus. Mina olen ka selle asja niimoodi välja mõtelnud, et see on teenus tegelikult.”

Viide “Elu Tähtsaimale Leheküljele”

Tippisin otsingulahtrisse “olen seksiorjaks mehele”, et kontrollida, kas selle väljendiga tõesti Soo(b)loogini jõuab (no, nüüd on küll kindel, et jõuab!), nagu eile 3. advendil wordpressi statistika andmetel juhtus – tõesti ei tea, kas naerda või nutta? Olen ju ka plaaninud tõsiseid artikleid inimkaubandusest, et mh oma isiklikku võlga tasuda, aga tundub, et seda on ikka veel vaja ka teadlikkuse tõstmiseks – ja leidsin muuhulgas “Elu Tähtsaima Lehekülje”, kus vesteldakse teemal (pealkiri tegelikult) “Mõtelda ei ole mõnus”. Vestlus igati tõsisel teemal – kas usaldada oma tulevast, kes pärit “islamiriigist”, ja abielluda temaga ta kodumaal, sest peiul Eesti viisa saamisega probleeme –  ja arvamusi mitut sorti, ka teadlikke jne, AGA mul hakkab sellist “foorumit” lugedes õudne.  Ma ei tea tegelikult¹, mida ikkagi sellele anonüümsele massile virtuaalruumis (ja tegelikkuses!) vastata, öelda. Vaat neid tahaks õlgadest raputada.

Ühtlasi leiab sealt “ülitähtsalt” lehelt, mis tuletab meile meelde, et abiellumine on elu kõige olulisem lehe/sinnakohta² keeramine, (täna) müügikuulutused “ripsmepikendustele”, “ilusatele uutele valgetele kingadele kividega” ning “õrnale pulmakleidile”.

PS Mul on ühed rohelised kinnise varbaga, muidu lahtised suvekingakesed, mida olen väga vähe kandnud, millesse lähevad ikka ja jälle külje peal asuvatest aukudest kivikesed sisse, müün need oksjonil (alghind 200.-). Kivikesed võtsin välja!

²Kas ma tõesti võtan nüüd siin liberaalfeministlikult poisitari rolli? – Oi, kutid, ma tean kui nõme on see, kui Ta hakkab selle taftis-altari-ette-jutuga pihta.

¹Mu lemmiksõna, tuleb välja.

Millest on Soo(b)loog ehk Kas nutta või naerda

Siin valik otsingusõnu, millega on jõutud Soo(b)loogi . Eks ise tunnete ära kes mida guuglisse sisse on tippinud! Väljendid grupeeritud kasutamissageduse järgi (vt alapealkirju), kirjapruuk muutmata.

Ikka ja jälle ning lõppu pole näha:

linnud
urmas sõõrumaa
korsett
võimu kuritarvitamine
nudistide rannad
evelin ilves
kuidas alasti hea välja näha [talvel ühe sagedamini!?]
tantsusammud

Aegajalt:

lõng
laul koerast
sussi lõiked
naiste ejakulatsioon
seksuaalfantaasiatega
naise aju
kingitus naisele
odavad kingitused meestele
otsin meest
amicitia tüdrukud
seksikad eesti mehed
kook isadepäevaks
vitu lõhn
vanaaegne relv
agroporno
militaar tõlked
palja jalgevahega
mida kirjutada pühenduseks raamatusse
pilvelapsed ei saa ema kallistada
kiduviha seks
pisted vasakus rinnas
amfetamiin luule
koolist väljalangemine
suguühe naise ja tüdruku vahel
küpsisetort kirssidega
kullatud lipsunõel
kusemine avalikult
orgasm läbi teksaste
lesbikirjandus
filateelia ajakiri
lambavillast vest
menstruatsiooniveri
kuidas osta rinnahoidjaid

Harva, aga juhtub:

loogika küsimused
taavi eelmaa halb
kuressaare linnaraamatukogu
puust dildo
saarte praost
marko reikopi uus mees
nõukogude meditsiin arstlik komisjon
kui oled aus sinus peitub jõud
hõbedast portsigar
meeste vest
kuidas naised kusevad
muinasjutte hügieenist
nimepäeva luule
norra loomakaitse
surm karistusõiguses
tark vanaema
naise elukaar
mida naised tahavad mehelt
ala pugatchova
idioot
naiste õigused vabariigis
meeste rinnahoidja
naabri suguelu
pühakute nimepäevad
ikkagi inimene
mansetinööpide
edgar valter vana küün
lapse soo planeerimine
koerte silmahaigused
mis linnud on soos
nussida
klaperjaht
oscar wilde luule
tule nii kuis tuleb kevad
lindude nägemine
kuidas naisi kohelda huumor
mis on grupp
kuidas alustada intervjuud
ma ei saa aru
feministlik mustkunst
veinipudelite eripära
vana naine+suguelu
must huumor saksa keeles
kuidas käituda kohtingul
meeste salli mustrid

jne jne…

Kasukate ja parfüümide hind II

Lucky Bitches

Pamela Anderson ei olegi kangelane?

Tahan jõuludeks konstruktorit!

Tahad olla haige? Õpime  koos sümptomeid leidma!

“Borderline personality disorder (BPD) is a serious mental illness characterized by pervasive instability in moods, interpersonal relationships, self-image, and behavior. This instability often disrupts family and work life, long-term planning, and the individual’s sense of self-identity. Originally thought to be at the “borderline” of psychosis, people with BPD suffer from a disorder of emotion regulation. While less well known than schizophrenia or bipolar disorder (manic-depressive illness), BPD is more common, affecting 2 percent of adults, mostly young women.¹ There is a high rate of self-injury without suicide intent, as well as a significant rate of suicide attempts and completed suicide in severe cases.^2,3 Patients often need extensive mental health services, and account for 20 percent of psychiatric hospitalizations.⁴ Yet, with help, many improve over time and are eventually able to lead productive lives.

Symptoms

While a person with depression or bipolar disorder typically endures the same mood for weeks, a person with BPD may experience intense bouts of anger, depression, and anxiety that may last only hours, or at most a day.⁵ These may be associated with episodes of impulsive aggression, self-injury, and drug or alcohol abuse. Distortions in cognition and sense of self can lead to frequent changes in long-term goals, career plans, jobs, friendships, gender identity, and values. Sometimes people with BPD view themselves as fundamentally bad, or unworthy. They may feel unfairly misunderstood or mistreated, bored, empty, and have little idea who they are. Such symptoms are most acute when people with BPD feel isolated and lacking in social support, and may result in frantic efforts to avoid being alone.

People with BPD often have highly unstable patterns of social relationships. While they can develop intense but stormy attachments, their attitudes towards family, friends, and loved ones may suddenly shift from idealization (great admiration and love) to devaluation (intense anger and dislike). Thus, they may form an immediate attachment and idealize the other person, but when a slight separation or conflict occurs, they switch unexpectedly to the other extreme and angrily accuse the other person of not caring for them at all. Even with family members, individuals with BPD are highly sensitive to rejection, reacting with anger and distress to such mild separations as a vacation, a business trip, or a sudden change in plans. These fears of abandonment seem to be related to difficulties feeling emotionally connected to important persons when they are physically absent, leaving the individual with BPD feeling lost and perhaps worthless. Suicide threats and attempts may occur along with anger at perceived abandonment and disappointments.

People with BPD exhibit other impulsive behaviors, such as excessive spending, binge eating and risky sex. BPD often occurs together with other psychiatric problems, particularly bipolar disorder, depression, anxiety disorders, substance abuse, and other personality disorders.”

*********

Teatud naisnäitlejates on midagi, mis “erutab” (mees-)režissööre selliselt, et nad teevad nendega just selliseid filme, nagu nad teevad. Mõelge Winona Ryderi ja, mul ei tule kohe ta nimi meelde, mis ta oligi – see Tom Cruise’i endine naine, mhm Kate või midagi…Nicole Kidman! Kas naisrežissöörid teeksid nendega (teistsuguseid) filme? Me ei saa kunagi teada. On ka positiivseid arenguid – viimasel aastal on Prantsusmaal teinud täispikki filme paljud uued režissöörinäod, väga mitmed neist naesterahva omad. Kui rohkem midagi näen või kuulen, annan teada. Seniks, head konstrueerimist!

Tasuta kaasa täispikk film http://www.youtube.com/watch?v=E58VgwgN-PM&feature=related (osad 1-13 ) Highly intelligent, BUT a bit Loony (Tune). Not uncommon at all amongst young women! Film pole Lendas üle käopesa, ja Winona ei oska näidelda, nagu teame (sellepärast paningi ta kõrvuti Kidmaniga, ka Bruce Willis võiks siin olla:) – ei pea olema Kaurismäki, et märgata), aga stseenid luunifarmi (lunapargi) vabakäigu osakonnas on alati rahustav, maandav vaatepilt. Ja muidugi on film vaadeldav konstruktori juhisena. Tahan ikka teiega jagada (uuemaid leide)!

Downtown lights

On kurbust, mis ei sobi maale, loodusesse. Palkmajja, õunaaeda, alleele, mis viib läbi metsa heinamaale. Õuele, mille kõrvalõuel saeb naaber puid, söödab uttesid, käsutab oma ainukest poega, kelle ema teeb ilusaid loodusfotosid ning kirjutab luulet.

Tahaks ära…tahaks linnast ära, tahaks ära maale. Tahaks käia tööl, ikka seal, kus on telemaja, ministeerium, india restoran ja väike raamatupood, aga õhtul pärast tööd sõit koju. Teed on tühjad. Maamajja, mis on keset kogukonda, kus kõik kasvatavad rohelisi ube ja sügavkülmutavad oma aia maasikaid, poolte lapsed käivad Waldorfkoolis ja kolmandikul mõlguvad meeles plaanid tuulegeneraatori püstitamisest. Kogukond, kus räägitakse sellest kõigest oma blogides, oma populaarsetes blogides, mille headusest ma ei ole kunagi aru saanud, ehkki muudkui püüan neid lugeda ja mõista, tunda…aga ei tunne. Nad ei tea, mida nad räägivad.

Käisin Tallinnas pöffil, ja oma vanadel karjamaadel. Mul ei olnud aparaati kaasas, tahtsin teile teha paar pilti kohast, kus ma tulen raske kotiga Paavlist, see on seal nagu Ilmarisetehase tagaõu, raudteest pole enam jälgegi, on lai maa-ala keset viiekordseid, seal ei kasva enam hein ega sõida rongid. Paremal laiub garaažirivi ja vasemal on seal, kus ennem elas kutt, kes oli kõige kardetum, kõige iroonilisema pilguga ning kelle saladuse jälile ma sain, nüüd selver. Aga muidu on peaaegu kõik sama. (Selver isegi sobib sinna.) Mul oli selle üle sisimas väga hea meel, järsku tuli kihk seda kõike jäädvustada, sest kes teab, ehk on mõne aasta pärast seal “arendatud”. Teadagi kõige jõledam sõna nostalgilistele! Tahtsin pildistada seda, kuidas kõrgepinge eiffelid jooksevad üle rohuta tühermaa otse Stroomi metsa. Ma teadsin seal kunagi iga ruutsentimeetrit. Kui kole seal kõik on. Ja kui hea meel mul oli, et seal pole midagi oluliselt muutunud. Lapsena mängisime seal kõiki võimalikke mänge, mis nõuavad suurt ala, ja ma ei osanud iial näha, et see koht on inetu. Kui ma oma välismaalasest peigmehe esimest korda sinna tõin, ja tegelikult ka kõigil lugematuil järgnevatel kordadel, ei jõudnud ta ära imestada, kui kole me kodukoht on, ja et me ei ole tahtnud sealt välja murda, kõike mängu panna, et osta oma maja kuskil, kus on kenam, sest RAHA pole ju kunagi küsimus. Mind šokeeris ja solvas see, et keegi võib nii öelda. “Siin on ju peaaegu vaade merele”, kaitsesin oma betoonkodu. “Mets on 100 m kaugusel, siin on suhteliselt vaikne, tean siin nägupidi igat 120 korteri elanikust” – meie maja oli ümbruskonna suurim ja selle ümber oli kunagi väga palju lapsi, luurekas pistsid rinda kaks suurt võistkonda, mille liikmeid oli raske ühte peidukasse ära mahutada. “Et kas ma kardan?  [Seda küsisid tegelikult pea alati just eestlased.] Hunt kodu lähedal ei murra!” jne jne. Aga muidugi siis ma nägin varsti ka ise, see kant on tõesti kole ja masendav, allpool inimväärikust. Ma ei tahaks seal enam nüüd elada, ei suudaks enam! Selle peale tahaks naerda, aga siin ei ole ju midagi naerda!

Kui Lennox laulab: “Neons, and cigarettes, the rented rooms and rented cars. The crow-ded streets, the empty bars. Chimneytops, the trumpets. The golden lights, the loving prayers. Colored shoes, the empty trains, I’m ti-red of crying on the stairs. The do-wn-to-wn lights”, siis tuleb mulle Linn meelde ja ma tunnen kuivõrd mitte-elu? on see, mis on praegu siin.

PS Otsides All-linna tulesid leidsin intervjuu Anniega. Mina leian, et see on huvitav; võibolla on muidugi väga palju selliseid, nagu see keskealine või vanem suure tukaga meesajakirjanik (Kas te panete tähele, kuidas ma kasutan siin ikka ja jälle mees-kirjanik/muusik/kokk/kohtunik/professor võrreldes nais-kunstniku/poliitiku/kosmonaudi/müüja/arstiga? Esimene  on mu kirjapruugis peaaegu solvang, põlastus – mees st patriarhaadi käsilast, potentsiaalset vägistajat, emotsionaalselt debiilikut, intellektuaalselt matsi vms. Naine, st võitlejat, fööniksit, tõusvat tähte, mitmetasandilist, keerukat, müstilist, varjatud põhjatuid voorusi jne jne. Ma ei arva JU nii!? Igaksjuhuks osutasin, kui te ise ei ole piisavalt tundlikud. Vat, mida tähendab soo rõhutamine!), kes mõtleb: “Oh, my, nüüd hakkab pihta, kes seda veel kuulata tahaks, oli ju ta esindajaga kokkulepe, et räägime uuest plaadist ja tuurist ja nüüd siis see New Age crap. Ma ei või, I need a drink, I need my secretary. Baby, come and rub daddy’s shoulders! Why of all the broads on earth they send me these ones. Just let’s get on with that!”. Jah, “panetunud” on õige sõna – korstnapühkija kasutas seda, ma ei teadnud seda sõna varem.

Piinlikkus.

Tahan teile kätte viidata ühe artikli, mis osatab teatud naiivset (või ignorantset?) (rahvusvahelise) õiguse tajumisviisi. See tekst tuleb mul alati meelde siis, kui loen ajalehest põhjendamatuid (!) “kaebusi”, et kellegi (elu-)õigust piiratakse (loe: Seadusandja/Kohus/Jurist on julgenud riivata). ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeval on see muidugi ketserlik mõte ja rikub pidupäeva meeleolu, aga ma ei suuda suruda alla piinlikkuse tunnet, kui ma loen, et Õigus(t)e piiramine on lubamatu, ennekuulmatu. Sõnavabadust ei tohi piirata! Kunstnike puhul oled sellega peaaegu harjunud, et deklareeritakse, et (teatud?) õigused peavad olema absoluutsed; need õigused, mis kunstnike tööd ja eneseväljendust puudutavad, ülimuslikud teiste õiguste ees. Õiguste konflikte ei tohi, ega saagi tegelikult, esineda ning kui neid tulebki ette, siis peab need lahendama selliselt, et eneseväljendusele jääksid vabad käed. Sotsiaalteadlaste puhul eeldaks muidugi tasakaalukamat eneseväljendust. Mida ma tahan öelda? Kõige mure juures, mis sõnavabadusega seonduvalt – nt eelkõige eraelu ja isikuandmete kaitsega seoses (õiguste kõige lihtlabasem konflikt!), või veelgi enam meedia suurkorporatsioonide ja mania grandiosat põdevate presidentide (viimase 30 aasta jooksul iga teine prantsuse president!) ajastu kontekstis – mõistusel ja südamel lasub, on sisulist diskussiooni olnud õite vähe.  Ei ole ka ühiskonnateadlased, k.a. juristid, mõtekamat mõttevahetust tekitanud. Millest on muidugi kahju. (Olen ka lihtsalt allergiline melodramaatiliste inimõiguskäsitluste suhtes. Tunnen selles ära oma lihtsakoelisema mina?)

Viide aga järgmine:

Derrida ja Habermasi küsitlemisest sündinud raamatu “Filosoofia terrori aegu” arvustus 2003. aastast:

An international lawyer is in part pleased, in part embarrassed when philosophers contemplating the international order put their hope in international law. True, such declarations of faith are not normally for the law as it is but as a reformed ideal. But they do enact a routine move international lawyers have made since the late 19th century: one’s faith is never to present law, but always to how it will be in a desired future.[1] Messianism may perhaps be interpreted as a defence to excessive expectations loaded on experts of a technical craft. But it must surely be taken seriously when manifested in dialogues with Jürgen Habermas and Jacques Derrida, two of Europe’s most influential public intellectuals.

“Ma olen alati olnud eraklik ja üksi”

Kui intervjueeritav (Kunstnik) ütleb: “Olen oma töös olnud alati eraklik ja üksi”, siis panevad ajakirjanikud kindlasti pealkirjaks “Ma olen alati olnud eraklik ja üksi.” Sest sellise pealkirja puhul tahetakse ka lugu lugeda. Klikkida edasi. Ma ei ole erand. Loe vana (vihase) mehega tehtud intervjuud Le Monde’ist.

Isegi kui tead, et tegemist on klišeega, mõjutab see sellegipoolest sügavalt. Või krt seda teab…

Lugege parem Elli “Intellekti õnnetusi” (mõttelisandus Elo Viidingu artiklile viimases Sirbis).

Kaks artiklit Sofi Oksasest

Tänases EPLs Maimu Bergi “Meie Sofi Oksanen ja meie Eesti lugu“.

Helsingin Sanomates 5. aprillist 2008 Mervi Kantokorpi “Sofi Oksanen: Puhdistus” (“Sofi Oksasen romaani Viron lähihistoriasta rikastaa naiskuvausta ja kansallisia kertomuksia.”)

Kui sa oled blond, suure rinnakuga, siis helista mulle!