Kiri

Salongi sohvale on lohakalt visatud rebitud äärega roosa paber, millel on inimese käe jälg, kellegi käekiri, mu enda käe kiri! Ma tean, kust see roosa paber pärit on ning millal need read kirjutasin. Hamburger Hauptbahnhofi muuseumi näituse “Kapital” roosa kataloog, millest viimase lehe rebisin ning millele hotellis mõned read kirjutasin. See kritseldatud leheke lohutab mind, pakub kindlust – inimene on siin olnud, inimene, kes tahab oma mõtetest jälje jätta. See lohutab sel hommikul, kui olen näinud keerulist ja peenelt välja joonistatud kiivusõudukat, milles võitlen nii märatseva enda kui ka mu unenäo vihaobjektidega. Kirjaread on korrustes üksteise all, ühtlaste servadega. Tähed enamvähem ühekõrgused. Kirjaleheke trööstib hoolimata teadmisest, mis sellel kirjas on. Ehk eriti just siis. Lihtsalt kiri. Kellegi käsi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Kirjutamine

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s