Kiri

Salongi sohvale on lohakalt visatud rebitud äärega roosa paber, millel on inimese käe jälg, kellegi käekiri, mu enda käe kiri! Ma tean, kust see roosa paber pärit on ning millal need read kirjutasin. Hamburger Hauptbahnhofi muuseumi näituse “Kapital” roosa kataloog, millest viimase lehe rebisin ning millele hotellis mõned read kirjutasin. See kritseldatud leheke lohutab mind, pakub kindlust – inimene on siin olnud, inimene, kes tahab oma mõtetest jälje jätta. See lohutab sel hommikul, kui olen näinud keerulist ja peenelt välja joonistatud kiivusõudukat, milles võitlen nii märatseva enda kui ka mu unenäo vihaobjektidega. Kirjaread on korrustes üksteise all, ühtlaste servadega. Tähed enamvähem ühekõrgused. Kirjaleheke trööstib hoolimata teadmisest, mis sellel kirjas on. Ehk eriti just siis. Lihtsalt kiri. Kellegi käsi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Kirjutamine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s