Kui kirjutatakse bipolaarsusest, siis tavaliselt on see pedagoogiline jutt: sümptomid, st kuidas ära tunda, mida teha, kuidas ravida jne. Viimastel aastatel on tekkinud veebi ka kogukonnad, kus inimesed räägivad ise oma haigusest, kuid ka siis räägitakse peamiselt, kuidas haigusega elada, kuidas ohumärke ära tunda, mida teha, kuidas ellu jääda, st ikka pedagoogika, mitte analüütika. Olen ammu tahtnud kirjutada bipolaarsusest, kuid ikka on ka mind juhtinud soov õpetada, jagada kogemust ellujäämisest, kuidas päeva planeerida, millest hoiduda jms (st tegelikult väga banaalne ja tehniline jutt, mida iga bukletike võib seletada), vähem vajadus haigust ennast lahti muukida. Seda on aga vaja, sest nüüdisaja psühhiaatria teab endiselt sellest haigusest vähe, st vähe väljaspool sümptomeid ning ravimikompotte, mis võivad inimest aidata. Läbimurre selle haiguse mõistmisel on alles ees, kui uskuda meditsiini progressi. (Läbimurre tuleb kiiremini, mida rohkem huvituda sellest, mida patsient räägib. Praegu räägib aga psühhiaater ning mul on tunne, et paljudele haigetele ei ütle see jutt midagi.)

*

Alles hiljaaegu on hakatud rääkima maania- ja depressiooniepisoodide vaheldumisest lühikese aja jooksul, st maania võib välja lüüa samal kuul, nädalal, isegi päeval, kui depressioon, st nn tujude vaheldumine või kõikumine võib olla kiire, ja ka järsk. Mind on huvitanud aga see, kuivõrd saab inimene ise pendlit mõjutada ning kuivõrd ta ise liikumist esile kutsub. Ma väidan, et maania puhul on rida päästikuid, mis asuvad haige enda näpu all, mida vaja vaid õrnalt tõmmata ning käib pauk. Selleks, et seda ära tunda, läheb aega, palju episoode ning ka siis võid eksida, võid päästikule põrutada ilma et oleksid pauguks valmis.

Võib-olla täpsem kui “paugu” metafoor on “laks”, st kaif või joovastus, ehkki meeleolu  võib tõusta hetkega nagu tulistamisel. Üldjuhul ei taha bipolaarse häirega inimene ka rohte võtta just seetõttu, et ta kardab, et tema elust kaovad nn õnnepäevad, mis on sarnased (narko)joobele. Mis tähendab aga, et soov laksu alla saada on suur ning võib tekkida käitumismuster, mis aitab tujukaifi esile kutsuda. Samuti näib see haigele võimalusena tasakaalustada madalseise, mille päästikute ära tundmine on veel palju raskem ning nende vajutamisest hoidumine nõuab suuremat treeningut.


NB! Mida see tekst ei väida:

See tekst ei väida, et haigus on täienisti inimese mõju all ning et iga haige eesmärk peaks olema õppida tundma nn oma päästikuid ja paugusuurust vms. Episoodide vaheldumine ning haiguse enda kulg on mõjutatud paljudest erinevatest asjaoludest – kellel on selleks valguse-pimeduse hulk päevas, regulaarse söömis- ja magamisrežiimi puudumine, elusündmused vms. See tekst ei ole teaduslik, sel ei ole ambitsiooni kirjeldada tõeselt ja lõplikult ühte haigust või mingit aspekti selle kohta.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Haigus, Kirjutamine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s