Hea kunstnik on tavaliselt ka lollakas. Paistab, et sama kehtib kirjanike puhul. Aga nüüd on rumalusest küllalt saanud. Olen mitu Kirjaniku uuemat teksti pooleli jätnud, mitte seetõttu, et need kordaks varasemat, kordust on olnud juba kümme aastat ja andunud lugejad on nagu lapsed, kes tahaks igal õhtul sama unejuttu kuulda, vana meetod ei tööta lihtsalt enam. Keerutamine ja väänutamine ei vii enam tõese juurde, jutt sumbub segasteks uidudeks, mõtted on poolikud ja argised.

Olen vahel olnud häiritud, kui kriitik mõnele mu vanale lemmikule selja keerab, heites ette, et kirjanik avaldab liiga palju, kordab end ning hakkab ära vajuma, sest sama meetodiga võib sõuda kaua, aga see peab töötama. Kui see enam ei tööta, tuleb otsida uus või hääbuda. Imelik, et ükski kriitik ei ole sellele sel aastal veel osutanud. Avastasin, et minus on ka õel ja kibe lugeja, kes nagu masohhistlik armastaja piinab ja õrritab end väljamõeldistega armuloo õudsest lõpust (ma tulen koju ja armastatu on võõra embuses; saabun armastatu juurde, aga ta on surnud jne jne) – mu armastatu on end viimaks täis teinud, jumalus, kes on jutlustanud alla lugeja peale, variseb vääritu inimesena mu ette. On minu suuremeelsus, kas astun talle peale või mitte.