Kui inimene ei mõista või vihkab oma kirjutuse subjekti, siis võiks jätta kirjutamata. Seksismist ja eidšismist selles tekstis ma üldse ei räägi. P. Matsin Õnnepalu viimasest http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/tonu-onnepalu-puhapaevakool/

 

See on tegelikult väga lihtne, ma tahan mäletada ja tahan, et mu mäluteave jääks, tahan, et teatud hetkest teaksid ka teised, mida mina pean väärtuslikuks teadmiseks. Ma arvan, et mulle ei tee selgeks, et see võib vaid minu jaoks olla väärtuslik, teistele on see igav. See ei ole asja tuum.

*

Esimesed kohtumised. Esimesed esimesed kohtumised jäävad meelde, mida rohkem neid esimesi koguneb, seda vähem on nad meeles.

Ma mäletan, kui palju ma hiljaks jäin, millise näoga ta ootas ja kus, tal oli käes kott õppematerjalidega, sest ta tuli otse töölt, kus me istusime, st mitte ainult restorani, vaid ka lauda, ja peamiselt mäletan ma, kuidas ta ühel hetkel keset õhtusööki mu käe oma kahe käe vahele võttis ja mis tunde see minus tekitas. Ma arvan, et see tunne sulatas mu lõplikult. Ma jäin temaga kaheteistkümneks aastaks.

*

Ja teise puhul mäletan ma teekonda kohtumisele, enda riietust, hirmu, et jään hiljaks, tema nägu, kui ta teatri ees ootas, ta mantlit, mütsi, ta riietust, kui olime kohvikus istet võtnud ja üllatust, et ta on veel palju ilusam kui olin mäletanud, ma oleksin eelistanud, et ta on vähem ilus, et mu närvipinge väheneks, ja igat teist asja, mis juhtus meie vahel sel esimesel kohtumisel.

Kui ma mõtlen sellele täna tagasi, siis näen, et olen nagu metsast linna eksinud kits, kelle uitjooksu tänavatel on kütkestav ja õudne vaadata.

*

Ma tahan, et ma mäletaks seda lõpuni. Aga ma tahan ka, et see oleks avalik teave.

09.07.2013

See oli ärevuse ja võimujanu küsimus. Muule lisaks raha, teadmised, tutvused, elukogemus, kinnisvara, aastad jms. See oli intensiivsuse, hirmu ja janu küsimus. Ükski neist noortest jumalatest, ükskõik kui andekad, haritud, teadmishimulised ja iseseisvad nad ka ei olnud, ei muutnud seda, et tema oli issike, paater, patroon, kui kutsikad laskusid nad ta põlve ette, et ta pihust suhkrut süüa.

01.06.2014

Öelda välja. Mitte öelda. Me ei nimeta midagi, ei ilu, ei inetust. See ei ole armastus. – Me ei lükka seda ümber. Siis tuleb Võtmehoidja ja ütleb kõik. Ta nimetab kõike, mida ta näeb. Näe, see on ilu, see on malts, see on lilleõis, see on armastus, see on valskus, see on vangla ja mina olen valvur. Ja räägib, et ta teab. Teab, mis on praegu.

Ta tahtis kirjutada fragmentides, fragmentaarselt, kuni tekstifragmente ei saanud tõesti enam kuidagi üksteisega seostada, keegi ei oleks saanud teda süüdistada mõttekäikudes, põhjuslikes mõtteseostes, ühegi mõtte väljendamises. Kas ta ise oskas veel öelda, miks just need laused. Miks olid need fragmendid siin kõrvuti. Peale selle, et need olid ühe inimese kirjutatud.

 

 

 

 

Kustutasin ja tsenseerisin tekste, mis alati väljendasid ühte – kunstijärgset nussinälga. Objektistasin artisti kahekordselt, pidin saama pärast etendust ka tema keha. Tahtsin tões anastada ta täielikult, nagu ei oleks mulle puust jalge ette kukkunud ubina üles korjamisest, sellesse hammaste löömisest, isuga mälumisest ja neelamise naudingust piisanud.

Mini, Mini, kas sa tahad tõesti süüa nagu i-ni-me, inime?

Just because you’re last, it doesn’t mean that you are bad, that you are least.

Mu kallis Kidu!

Sellel õhtul, kui on kõige rohkem vaja, on tops kinni. võtaksin, et julgeda visata sisse aknad majas, kus on elektroonikapood, mille müüja on õhtuti hilja tööl, sätib ekraane ja kõlareid, tal on sinimustvalge triibuline sviiter, täpselt nagu Fiil.

Ma ei oska mõelda muud, kui et “see on karmavõlg” – no99 etendus maikelluse parfüümi taustal, sest lõhn on esiplaanil nagu on ka esiplaanil minu taga istuva pankuri käed ja kava tema käes ja kõva naer ja ja ja ma hakkangi mängima onklit, vaatan muudkui näitlejannade jalgu, nagu kallike minult ootab.

Mul on uus moto ja uus modžo. Aga sellest järgmises kirjas.

Muide, mälust! – ma tean täpselt, mis läks valesti. Tahtsin puhastada väliskõvaketast, aga hoopis emaplaat hakkas kõike kustutama, st käimasolevaid protsesse enneaegselt lõpetama, pooleliolevaid dokumente kaotama, nii et pean kõik kohe, kui need tekivad, printima, kidusse üles panema. Väline ketas on aga üle võtnud, töötab veatult, hoiab protsesse käigus, aga, Sa ju tead – tema maht ja andmed on piiratud, menetlusvõime algeline. Isegi selle kirja sisu on sellest tingitud. Kõike, mida tahaks, kirjutada ei saa, nagu poleks klaviatuuril kõiki tähti, st kirjutaja käsutuses olevaid sõnu on piiratult.

Mari

Je tiens te tiens tenir pour te tenir pour te prendre tenir en prison te prendre en prison te te te te te

Doc2

Na vsegda

Ta kirjutas retsensioone ajakirjadele, tudengite tekstidele, õppejõudude aruannetele jne. Ühele noorele Riinale või Reelikale kirjutas ta nii: „Sinu artiklis on silmapaistvaid leide, mh see, kuidas Sa enesekindlalt ja oma nooruse julgusega võtad teha suuri üldistusi, k.a traagilise lähiajaloo kogemuste kohta, sündmusi ja nende talletusi või analüüsi tundmata, ja Sa paned täppi!. Täpsust on väljendusviisis ja senikasutamata kujundites. Aga ehkki Sinu kirjutise kompositsioon ja struktuur kannataksid loogika ja teadusmõtlemise reeglitest lähtuva kriitika karmis käes, ja Su mõttekäigud on tükati otsitud või ei haaku kõrvallõikudega, nii et nt end vaimueliidi seas tõestanud sõsarate kirjutatud kriitika soravuse saavutamiseni on Sul veel minna, on Sinu (teksti)l midagi, mis jääb silma ja kõrva, mida tahaks hoida ja näha edasi kasvamas – muljete, mõtete ja väljenduse vahelise seose vahetus, isegi lihtsus. Sa ei näi kartvat ohtu näida erudeerimata või lihtsameelne, aga Sa ei taotle lugeja üle võimu pillates nimesid, keda tead/teatakse ja kelle teostest oled lugenud mõned laused – see, mida teevad nii paljud meie (meessoost) esikirjutajad, -loojad. Sinu tõde on Sinu tõde, sest on Sinu süvenemisest tekkinud muljete refleksioon, isegi kui Sa käid vaid osa teest, ei aeglusta alati selle rasketel lõikudel jne. See lihtsus tuleb aga ilmselgelt Sinu tõsisest soovist saada aru teose sisust, motiividest, võimalikust mõjust, olla aus. See on Sinu kirjutuse võlu, aga ära unusta, kell saab kaksteist ja tõllast saab jälle kõrvits!“. Eraelus oli ta otsustanud pidada mitmekordselt lahutatud naise “rõõmutut üksiklase põlve”. Vabal ajal veetis ta aega mõttes oma eksabikaasasid ja nende omadusi võrreldes. Samuti töötas ta teise inimese kujul teadlikult armastust otsimata armastuse definitsiooni kallal. Võiks öelda isegi, et ta oli asjaarmastajast lembeloog ehk armastuse teaduse teoreetik, vähem metoodik.

…

Tags:

Ma olin patoloogiline toimetajatädi

Allutada

Pisim sisemus

Haldjaristiema

Tagasi Tejo kaile

http://joseluispeixoto.blogs.sapo.pt/tag/english

Ta ütleb siin midagi möödaminnes, teadmata, et ta seda ütleb. [Miski sunnib teda kirjutama, aga ta ei saa. See miski seab talle saavutamatu ihkamisenormi. Iha lükkab ja tõmbab tagasi. Ta ei saa üldse kirjutada. Vähemalt mitte seda, mida tahaks. ta-ha-kss. Aga kirjutamata ei saa jätta. Nii kirjutab ta justkui ringis, või healjuhul spiraalis tiireldes üksnes oma ihast. Ihavaevast.]

Klaasi taga oli roheline taevas. Valgus läbistas rohelised ja helerohelised lehed, saare, sumahhi või kreeka pähklipuu pikergused rootsud.

Iga puu liikus ja lainetas erinevat moodi. Hõreda võraga vaher – see sama endine sumahh – kõikus kergelt, aga lehed ja oksad olid pea liikumata. Mu silma fookuse keskele jäi suur pappel, mis mäsles, roheline keeris hägustas piirjoontega lehed, oksad ja kõik muu, mis vaatevälja jäi. „Tuul teeb lehtedes pesa!“ Ja taevast saab roheline veekeeris. Alles kirjutades hakkas mul sees keerama, jäin merehaigeks.

Kui ma kainenesin ja roheline tagasi andis, tuli taevas tagasi, halli ja helesinisena.

*

Ma tahan, et mu sõnad mäsleks, et laused kõrguksid nagu järjepanu saabuvad lained. Et sõnu oleks palju ja nad moodustaksid läbistamatu võrgu, millel on struktuur ja olemise mõte/paik. Ei mingit rahulikku jõge või kante/siksakke moodustavaid katkematuid jooni!

*

Muidugi ma petan ennast. Ja tean, et petan ja seda rohkem hakkab kõike üles viskama, mitte ainult hommikuse poolmälutud hernekauna.

*

Keha on rohkem organid kui kest või nahakombinesoon (ooh, see on raske sõna), surve sellele on nii väljast kui seest, aga ta ei anna järele, võibolla annavad organid. Keerab ja keerab, sees, ja pööritab ja pöörleb väljast ja pealt.

*

Kui kergesti peaksid sõnad ennast kätte andma? Hora!

Jah, alati on paralleelid! Mina sain ka avalikult peksa, üle päeva, aga see ei seganud mind, mind segas rohkem see, kui mu kallim  minuga rääkides nina nokkis. Vaevalt see aga kedagi naerma ajab, ei praegu ega tulevikus. Nagu mind ei aja sugugi naerma paralleelid!

Mu Kriitikule ei meeldinud, et ma kirjutan nii palju – siis jääb vähe aega lugemiseks ja seedimiseks. Aga ta kiitis heaks plaani lõpetada igasugune mõttetöö ning hakata sõduriks, kulturistiks, kekaõpetajaks, modelliks. See oli tema silmis diip, avangard, mäss, originaallooming. Ta tahtis, et ma lõpetan loomise ja hakkan tegutsema, olema, ta saaks siis ise kirjutada, mind luua, seletada mu rumalust autentse naljana. Teha intervjuu, et räägiksin, mida ma noores eas olin lugenud, et näitaksin, et nüüdseks on mu mõtlemisvõime hävinenud, ma olen vintage ese, cool retro noortele uudistajatele jne jne

Ma tean millest, millal, miks ja arvatavasti kui kiiresti see on kirjutatud. I know you as if I’ve made you.

Kõik need sõnumid, olgu kui masendavad, vägivaldsed, surmast ja hirmust kantud, väljendavad lootust (ja ma pean seda rumalaks, seda lootuse elujõulisust). Varsti ehk pole neidki.

Ta hakkas sel perioodil, meie kõigi kummastuseks, uurima orje puudutavat õiguskorda Rooma Vabariigis. Eriti paelus teda nn orjakorra erallu sekkuvate normide ja vabaduste ulatus ja, meie silmis võigas sisu. Sel sügisel, kui kolleegium ootas temalt artiklit, mis pidi käsitlema omaniku vabadust tappa eksinud ori, ujutas ta meid koosviibimistel kõigi tüdinemiseni üle spekulatsioonide ja kujutelmadega hirmu- ja armuvalitsusest, mis pidanuks olemuslikult determineerima orja-omaniku suhte vabariigiaegses igapäevaelus. Ta oli ennegi nn alternatiivsete või ebapopulaarsete teemade kütkeisse langenud ning teaduskond vaatas sellele kuni teatud ajani kui järjekordsele kapriisile või vimkale, mis tuli ekstsentrilisele kolleegile andestada. Alles siis, kui ilmus tema kirjatükk, ma ei nimetaks seda teadusartikliks, milles ta pühendas õigusteadusliku analüüsi kõrval suurema osa mõttekäigust kirjanduslikule, isegi psühholoogilisele või ulmelaadsele uiule armu ja iha konnotatsioonidest õigusetute allutamissüsteemis, leidsid nõukogus paljud kolleegid, et piir on ületatud ning keegi peab ta manitsustega taas õigele rajale juhtima. Mind, kui lähedast sõpra ja usaldusväärset kolleegi, valiti välja ülesandeks lugeda teelteksinule epistlit, mis sobib ja mis mitte, mis peab jääma hobiks ning mis võib täita meie auväärse teaduskonna kaine teadusajakirja lehekülgi.

Need olid olnud meie veed. Vesi loksus kivide vahel ja roosale nahale jäi vetikasegune liiv. Siin oli süüa ja soolast lõhna. Ei olnud piimjat vaipa, mis nüüd vett kattis ja küünitas kividele nagu tahaks ka kivid kinni katta. Me olime grupis, hoidsime kokku, ja kartsime samas, et nõnda näeme, kes meist järgmisena valgele vaibale kinni jääb, vangistuses mõned korrad kiljatab, kuni…

Mul on hirm ja valus, kajakate kogunemine ja lend me kohal pakub vaadet silmadele, aga ei lohuta, vaid võimendab me olukorra lootusetust.

Veel on punast valgust ja valgevaba vett, millelt puna tagasi peegeldub, aga külmavalu on teinud mind pea tundetuks, kurgus on vaid külma õhku. Me vabadusebassein jääb järjest väiksemaks, on ammu me vangla.

Need olid meie veed.

Üks on piiramatu –

  surm ei saa otsa. Ärgates täna esimene mõte/lause: “Surm saab otsa”. Ma olin hommikuses unenäos mu ihaldatu, aga ka ma ise vana, halli ja targana. Ma sain korvi, andsin endale korvi ja sain haiget.

Tekst

peab olema selline, et põlevad noad tungivad sellest lugeja poole, soovitavalt -sse.

Daddy, I’m fine

Märkisin seinakalendrisse üürimaksmise kuupäevi. Maini. Mõelda, et kunagi on 11. mai. Kunagi saab olema igasugu asju ja kuupäevi. Ja samas, kui need täna oleksid, mis siis ikkagi oleks?

Eneseabistaja kirjutab seinale: “Mida tahad oma päevaga teha?”. Päevaga! Ühe päevaga.

Ärgates voodis Kaplinski Masing. Masingu hullus ja arutus leevendab, on armas nagu lapse raev ja ühtaegu kurb ning traagiline. [Ma vihkan ennast, kui ma niimoodi kirjutan. Kirjutamine kirjutamise pärast. Ütlemine mälumise pärast.]

Eile Mustonen. Väga hea, ilus ja südantsoojendav. Eilse kontserdi mikrouuringu tulemused – kes on Eesti kultuuritarbija: väga kauneid soenguid ja ehteid kandvad vanemad eesti ja vene daamid (pooled neist laste muusikaõpetajad), geimehed, häbitult oma meeleheidet eksponeerivad õnnetu armastusega/-ta noored naised ja väike vähemus on vaheajal lahkuvaid muusikainimesi ning rikkureid, kelle juhitud organisatsioon on EK suursponsor.

Meelekindlusest – ütlesin mitmele, ka päris võõraile, et ei joo enam üldse, et kassiahastust vältida. Eile jõin. Ahastust ei tulnud. Seetõttu kavandasin peas mitu minutit tänaseid alkoholioste. Lubasin endale, et ei suitseta enam toas. … Akent ei saa lahti teha. Nii lõhnavad siis krimiromaanide hotellilinad!

Paater Nicanor tegi pühapäevases jutluses teatavaks, et José Arcadio ja Rebeca ei ole õde ja vend. Úrsula aga ei andestanud neile iialgi seda, mida ta ta pidas täielikuks sündsusetuseks, ja kui noorpaar kirikust tagasi tuli, ei lubanud ta neid oma majja astuda. Temale olid nad niisamahästi kui surnud. Nii üürisid nad siis väikese maja kalmistu vastas ja asusid sinna, ilma et neil oleks olnud muud mööblit peale José Arcadio rippmati. Pulmaööl hammustas Rebecat jalast skorpion, kes oli pugenud tema tuhvlisse. Tema keel kangestus, kuid see ei takistanud neid veetmast kärarikkaid mesinädalaid. Naabrid kohkusid karjetest, mis äratasid kogu linnaosa kuni kaheksa korda öö jooksul ja kuni kolm korda siesta jooksul, ja palvetasid, et säärane pöörane kirg surnute rahu ei hakkaks häirima.

G.G.M. lk 80

Miserere mei!

Ma kavandasin romaani.

Kus Naine on armunud Armastusse. Armastuse looja – Mees – sünnitab aga ühel päeval Armastuse, mis ei vasta Naise ootustele, Naise armastuse nõudmistele. Kes teab, kust need nõudmised pärit on!

Kus Naine ja Mees on voodis pärast seda, kui vähemalt üks neist on maitsnud Naudingut, ja Naine, laps temas, küsib: „Kas armastad Sa mind? Kas armastad mind alati ja igavesti? Mis saab meist? Kuidas meie lõpetame?“ Oi, kui rumal see Naine on!

Kus Mees ütleb: „Ma ei saa seda Sulle öelda. Ma ju ei tea! Olen alati arvanud alguses, et tean, aga nii ei ole kunagi läinud. Kui ütleksin, siis jutustaksin Sulle vaid muinasjuttu.“

Kus Naine tahab pakkuda mehele hõrgimat naudingut – võib-olla on see anaalseks, millega ta seni ei ole kordagi nõustunud, ehkki Mees on seda temalt soovinud, palunud – pärast seda, kui ta on Mehe himu häbenenud, jälestanud, alavääristanud, ja nüüd ei suuda Mees seda ülimat armuandi vastu võtta. Oi, kui julm see Naine on!

Kus Naine ütleb: „Kallis, kas Sa pead sigaretti tõmbama? Pead Sa tõesti dringi tegema? See ei ole Sulle hea!“, pärast seda, kui ta on Mehe vaimselt ja emotsionaalselt amputeerinud, köndistanud, võtnud kõigepealt ühe jäseme, siis teise, kui esimene on hakanud paranema, lömastanud selle uuesti. Oi, kui julm see Naine on!

Kus Naine kontrollib, allutab, saab armastuses Mehe üle võimu tappes – „Teeme nagu tehakse suurtes armulugudes! Nagu Maimu ja Vaino… Surm on väljapääs. Kas valid Armastuse või Elu? Mõlemat ei saa!“ Oi, kui hull see Naine on!

Kus Mees ütleb lõpus: „Ma olen Sulle kõik andnud! Nüüd soovin aga selle kõik hävitada. Põletada nagu anastatud linna või nagu käsikirja, mis on selle loojale palju kannatusi toonud õnnetu armastuse vili, värdjas, sohilaps.“

Kus Mees, julmus temas, ütleb: „Ma olen Sind veelkord haneks tõmmanud! See on siin. Sinu ees. Minu käes!“ Käsikiri ei põle, armastus ei kao.

***
Üks asi vaevab mind. – Kui eelduseks on, et tõeliselt julm, leidlikult ja loomutruult sadistlik saab olla vaid ingellik, sest vaid pahetu kõrval saab brutaalne kirglikult võimule, ning julmus peab lähtuma kirest, on karakterid puudulikud. Sest nad on inimesed? Vaid jumalad võivad olla korraga ingellikud, julmad ja hullumeelsed!?