Ma mõtlesin südames: See on inimlaste huvides, et Jumal neid läbi katsub ja et nad näevad, et nad on iseenesest vaid loomad.

Nad andsid ta pärast röntgenit mulle sülle, ta oli mähitud fliisi, ainult pea väljas. Ta nägu oli minu lõua all, ta kõrv, see kassi imeõhuke ja õrn soe kõrv mu lõua ja huulte vastas. Mõtlesin, et praegu on ta veel soe, väga elus, ehkki haige. Kõigepealt tundsin, kuidas mu enese süda lõi, siis üritasin tabada tema hingamist, ja siis südamelööke. Kahe ärevil olendi vastamisi löövad südamed, üks väiksem ja teine suurem, kuni löökide rütm sulas üheks ruumis tajutavaks ja kuuldavaks väreluseks. See õrnusemoment ja tema näoke, rahulikud silmad jäävad minuga, viimane väga ilus mälestus Nurrist.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Elu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s