Ma mõtlesin südames: See on inimlaste huvides, et Jumal neid läbi katsub ja et nad näevad, et nad on iseenesest vaid loomad.

Nad andsid ta pärast röntgenit mulle sülle, ta oli mähitud fliisi, ainult pea väljas. Ta nägu oli minu lõua all, ta kõrv, see kassi imeõhuke ja õrn soe kõrv mu lõua ja huulte vastas. Mõtlesin, et praegu on ta veel soe, väga elus, ehkki haige. Kõigepealt tundsin, kuidas mu enese süda lõi, siis üritasin tabada tema hingamist, ja siis südamelööke. Kahe ärevil olendi vastamisi löövad südamed, üks väiksem ja teine suurem, kuni löökide rütm sulas üheks ruumis tajutavaks ja kuuldavaks väreluseks. See õrnusemoment ja tema näoke, rahulikud silmad jäävad minuga, viimane väga ilus mälestus Nurrist.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Elu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s