Ma otsisin.. otsisin kõikjalt, et mis see oli ja on, või kes. Ja ma leidsin. – See kuul ja lask. See pidi olema see lask. Nagu ei oleks see olnud seitsekümmend aastat tagasi, nagu ei oleks see lihtsalt üks relv, üks värisev käsi, üks päästik, sõrm ja kuul. See oli vallandanud midagi, mis eksles meie kõigi vahel veel aastaid hiljem. Nagu tunneksime endiselt kõik selle kuuli ees hirmu, nagu lendaks see meie endi nägude suunas, rikošetist ühelt teisele, kuni selleni, et oleme võtnud kätte relvad ja oleme valmis panema ise vastu paugu, ennetavalt, kõigis suundades. Nüüd näen, et meil kõigil on käes vähemalt brauningud, mõnel on automaatrelv ja me sihime suvaliselt, sihime kaasmärklaudu.

Kui ma olin leidnud selle lasu, siis hakkasin jälle kahtlema. Mu kahtlus langes teisale. Keegi või miski pidi olema põhjus või süüdlane. Kuskil pidi olema selle algus, lõngakera seesmine ots.

*

Kui tahad tappa, aga ei õnnestu, siis mille sa tapad. Või mis jääb alles?

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Elu, Surm, Vägivald

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s