Ma otsisin.. otsisin kõikjalt, et mis see oli ja on, või kes. Ja ma leidsin. – See kuul ja lask. See pidi olema see lask. Nagu ei oleks see olnud seitsekümmend aastat tagasi, nagu ei oleks see lihtsalt üks relv, üks värisev käsi, üks päästik, sõrm ja kuul. See oli vallandanud midagi, mis eksles meie kõigi vahel veel aastaid hiljem. Nagu tunneksime endiselt kõik selle kuuli ees hirmu, nagu lendaks see meie endi nägude suunas, rikošetist ühelt teisele, kuni selleni, et oleme võtnud kätte relvad ja oleme valmis panema ise vastu paugu, ennetavalt, kõigis suundades. Nüüd näen, et meil kõigil on käes vähemalt brauningud, mõnel on automaatrelv ja me sihime suvaliselt, sihime kaasmärklaudu.

Kui ma olin leidnud selle lasu, siis hakkasin jälle kahtlema. Mu kahtlus langes teisale. Keegi või miski pidi olema põhjus või süüdlane. Kuskil pidi olema selle algus, lõngakera seesmine ots.

*

Kui tahad tappa, aga ei õnnestu, siis mille sa tapad. Või mis jääb alles?

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Elu, Surm, Vägivald

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s