Uus-nihilism

Hommikul vasardas läbi une mõte: “Mis tõendid sul on, et oled olemas? Et oled elus ega midagi muud? Kui ei tunne surma, siis ei tunne ka selle antonüümi – elu.” Lahendasin mõistatust, olin rõõmus, et olin leidnud uue tõe – mind võibolla ei olegi. Olemist ei olegi.

Kui ei tunne surma ega ole kindel mitteolemises, siis ei tea ka olevast ega olemasolemisest. Kui ma kahtlen olevas, siis saan, seega, sellest välja astuda, seda kõrvalt vaadata, st ma ise ei ole olemises. (Samas surma ma vaadelda ei saa, sellest välja astuda. Kuis siis elugi?) Võibolla surma ei ole. Aga elu on, ilma elu-surma binaarsuseta. Võibolla ma ei osalegi olemises?

*

Vaid esmapilgul võib nõustuda Heideggeriga (“Sissejuhatus…”, 1999, Ilmamaa, 2.tr, lk 41), kes kirjutab: “Kes kõneleb eimiskist, ei tea, mida ta teeb. Kes kõneleb eimiskist, teeb selle säärase tegemise läbi millekski. Kõneldes kõneleb ta nõnda selle vastu, mida silmas peab. […] Kõnelemine eimillestki on ebaloogiline.” jne jne. Saab nõustuda tema pinnapealse kõneloogika ning kenitleva mõttega. Kas me siis teame, mis on eimiski, et võime öelda, kuidas sellest kohane kõnelda on? Et saame öelda, et eimiski hakkab olema*, kui sellest kõnelda. Ka Heidegger läheneb oma põhiküsimusele läbi binaarsuse – “ülepea olev ega pigem eimiski”. Miks me peaks olevast midagi rohkem teadma, seda loogikareeglite järgi paremini käsitleda oskama kui eimiskit? Kui alusküsimus on üks suur hüpe, siis hüppan parem kohe vastusesse ning ületan kõhklused ja selgitused oma küsimuse kohta.


* Heidegger teeb muidugi vahet oleval ja olemisel. Samuti küsib ta “Sissejuhatuses…” oleva kohta kõnelemise kohta. Ta kirjutab, jõudes ise ka vastuseni, mida ei taha ise tunnistada, ehkki räägib me kõigi nimel (Heidegger, räägi ainult enda nimel!): “Kõik see, mida me nimetasime [kõrgema reaalkooli hoone, kriit, van Goghi maal, riik, vararomaani kiriku portaal jne.], on ometi, aga sellegipärast on alati, kui me tahame olemist hõlvata, nagu haaraksime tühjusse. Olemine, mille järele me siin küsime, on peaaegu nõnda nagu eimiski, sellal kui me tahaksime ometi igal ajal vastu panna ja hakkaksime protestima oletuse väljendamise vastu, et seda kõike olevat ei ole. Aga olemine jääb üles leidmata, peaaegu nõnda nagu eimiski või lõpuks täiesti nõnda.” (lk 55).



Mina ei protesti, kujutan end klassiruumis, kus kaasõpilased protestivad, et laud ju on, teeside kirjutamise kohustus ju on, see vaidlus ju on jne jne. Minu janu apelsinimahla järele on, sest ma tunnen seda. Minu kahjatsev ja kurblik tunne, et armastus luhtus, on, aga reaalkooli küll ei ole, mind arvatavasti ei ole.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Elu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s