Kõige kurvem eesti laul

on “Aeg läheb, aga õnn ei kao” ning Tootsi pulma rõõmsad pulmalised ümber laua, kelle nägusid järjest Suves lähedalt kadreeritakse, süvendavad minus seda tunnet. Võibolla pidasin lapsena abiellumist lõplikuks lapse-mina hülgamiseks, omamoodi surmaks, kust ei ole tagasiteed tõelisse mina-autonoomsusse, mis on võimalik vaid lapsena. Tänini, alati kui seda stseeni vaatan, koorub südameroosi ümbert üks kiht kroonlehti ja langeb põrmuks. [Türa, minust ei ole lüürikut! :D]

(Pärast ca 20 vaatamist oli mul meeles, et proviisor räägib enne laulu, aga eksisin.)

(Paremat versiooni ei leidnud:)

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Elu, Ilu, Isamaa, Kino

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s