Kõige kurvem eesti laul

on “Aeg läheb, aga õnn ei kao” ning Tootsi pulma rõõmsad pulmalised ümber laua, kelle nägusid järjest Suves lähedalt kadreeritakse, süvendavad minus seda tunnet. Võibolla pidasin lapsena abiellumist lõplikuks lapse-mina hülgamiseks, omamoodi surmaks, kust ei ole tagasiteed tõelisse mina-autonoomsusse, mis on võimalik vaid lapsena. Tänini, alati kui seda stseeni vaatan, koorub südameroosi ümbert üks kiht kroonlehti ja langeb põrmuks. [Türa, minust ei ole lüürikut! :D]

(Pärast ca 20 vaatamist oli mul meeles, et proviisor räägib enne laulu, aga eksisin.)

(Paremat versiooni ei leidnud:)

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Elu, Ilu, Isamaa, Kino

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s