Kui ma koolilaps olin, oli meie kodus ütlemine: “Lapsed, kui te pahandust teete, viib ema teid “Barbara von Tisenhusenit” kuulama!” Olime vennaga kuulnud kordi seltskonnas lugusid Tubina ooperi ettekandest Estonias, ema ja ta sõbranna silmis ei kannatanud see kriitikat.

Ta filmid on ka nagu karistus. Karistus, mille kandmise vabatahtlikult reede õhtul veini kõrvale võtad. Sümbolism filmis on okei, kui see tuleb kogemata või kui see on väga läbimõeldud ning seejärel on kõik liigne selle ümbert maha kooritud. Tal on aga see vahetult stseeni filmimise eel võttele külge poogitud – à la “Kutid, istuks nii nagu Jeesus ja jüngrid muiste ümber õhtulaua.”. Kuulsate filmide kuulsate kaadrite taasloomine on fain, kui seda tehakse originaalselt või huumoriga; tema teeb seda aga kobavalt nagu keskpärane esmakursuslane; ühtlasi tekib kahtlus, et tal puudub fantaasia JA enda unenäod. Ma peaaegu ei usu, et ta ise tuli Evald Aaviku kasutamise peale, see on nii teise ooperi maneer – vähemalt jääb vaatajale see ühe stseeni rõõm. Ühesõnaga – tüütus. Ja nagu ikka, oma mannetu esinemisega ajab kaasmaalane sul sita keema. Ptüi.

*

By the way, mulle väga meeldivad NYT’i filmiarvustused – pealkirjas öeldakse ära, kas tasub üldse vaadata. Kodutanuma intsestikultuuril on millest šnitti võtta.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s