Kui ma koolilaps olin, oli meie kodus ütlemine: “Lapsed, kui te pahandust teete, viib ema teid “Barbara von Tisenhusenit” kuulama!” Olime vennaga kuulnud kordi seltskonnas lugusid Tubina ooperi ettekandest Estonias, ema ja ta sõbranna silmis ei kannatanud see kriitikat.

Ta filmid on ka nagu karistus. Karistus, mille kandmise vabatahtlikult reede õhtul veini kõrvale võtad. Sümbolism filmis on okei, kui see tuleb kogemata või kui see on väga läbimõeldud ning seejärel on kõik liigne selle ümbert maha kooritud. Tal on aga see vahetult stseeni filmimise eel võttele külge poogitud – à la “Kutid, istuks nii nagu Jeesus ja jüngrid muiste ümber õhtulaua.”. Kuulsate filmide kuulsate kaadrite taasloomine on fain, kui seda tehakse originaalselt või huumoriga; tema teeb seda aga kobavalt nagu keskpärane esmakursuslane; ühtlasi tekib kahtlus, et tal puudub fantaasia JA enda unenäod. Ma peaaegu ei usu, et ta ise tuli Evald Aaviku kasutamise peale, see on nii teise ooperi maneer – vähemalt jääb vaatajale see ühe stseeni rõõm. Ühesõnaga – tüütus. Ja nagu ikka, oma mannetu esinemisega ajab kaasmaalane sul sita keema. Ptüi.

*

By the way, mulle väga meeldivad NYT’i filmiarvustused – pealkirjas öeldakse ära, kas tasub üldse vaadata. Kodutanuma intsestikultuuril on millest šnitti võtta.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s