Linn on väga vaikne, nagu oleks inimesed ära pühitud ja ma kõnniks üksi mööda tänavaid. Lähenen Kopli ja Kungla nurgale linna poolt. Paremal on suured pärnad, mille tüvede vanad täielikult koorega sulgunud lõikekohad on nagu kokkupigistatud suud. Suud, sõnan oma mõttes, ehkki alati näen neis ka vitte. Võib-olla kõigepealt vittu ja siis sisemise tsensuuri mõjul torujaid huuli. Vaatan tänavanurgal alla Kungla tänavale – see avaneb mu ees valitud vaates -, majad teineteise kõrval kaugemale ja kaugemale perspektiivi kitsaima punktini. Kas seal on ka s e e maja? On see siit praegu näha? On. Ma näen end selle teise korruse aknast välja kummardamas, juuksed tuules, elevil, sest ma olen väga õnnelik – kõik on võimalik, midagi uut on avanemas mu ees. Mind valgustab üks tänavalamp, pilt on hägune ning rohelistes ja tumesinistes toonides.

Kas ma mäletaks seda õhtut ilma fotota? Ilma pildita, mida võin iga hetk silmitseda, sest olen seda näinud, seda silmitsenud. Ometi ei saa ma silmitseda seda õhtut väljaspool pilti. Mu mälu ruum piirneb fotoga. Mina küünitamas välja aknast tänava poole, et tunda õhtuõhku ja esimesi lumeräitsakaid, vaatamas, kas keegi on tänaval, et ta näeks mu õnne. Vaade Vabriku tänava risti ja lambisõõri poole – kas keegi on veel selles ruumis, mida täidab mu elevus?

Küllap ei mäletaks. Nagu ei ole minus midagi alles toonasest tundest, nagu näeksin vana klassikaaslast, kellega olin kunagi lähedane, aga täiskasvanuaastad on meid täielikult üksteisest võõrutanud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Õhk, Linn

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s