Linn on väga vaikne, nagu oleks inimesed ära pühitud ja ma kõnniks üksi mööda tänavaid. Lähenen Kopli ja Kungla nurgale linna poolt. Paremal on suured pärnad, mille tüvede vanad täielikult koorega sulgunud lõikekohad on nagu kokkupigistatud suud. Suud, sõnan oma mõttes, ehkki alati näen neis ka vitte. Võib-olla kõigepealt vittu ja siis sisemise tsensuuri mõjul torujaid huuli. Vaatan tänavanurgal alla Kungla tänavale – see avaneb mu ees valitud vaates -, majad teineteise kõrval kaugemale ja kaugemale perspektiivi kitsaima punktini. Kas seal on ka s e e maja? On see siit praegu näha? On. Ma näen end selle teise korruse aknast välja kummardamas, juuksed tuules, elevil, sest ma olen väga õnnelik – kõik on võimalik, midagi uut on avanemas mu ees. Mind valgustab üks tänavalamp, pilt on hägune ning rohelistes ja tumesinistes toonides.

Kas ma mäletaks seda õhtut ilma fotota? Ilma pildita, mida võin iga hetk silmitseda, sest olen seda näinud, seda silmitsenud. Ometi ei saa ma silmitseda seda õhtut väljaspool pilti. Mu mälu ruum piirneb fotoga. Mina küünitamas välja aknast tänava poole, et tunda õhtuõhku ja esimesi lumeräitsakaid, vaatamas, kas keegi on tänaval, et ta näeks mu õnne. Vaade Vabriku tänava risti ja lambisõõri poole – kas keegi on veel selles ruumis, mida täidab mu elevus?

Küllap ei mäletaks. Nagu ei ole minus midagi alles toonasest tundest, nagu näeksin vana klassikaaslast, kellega olin kunagi lähedane, aga täiskasvanuaastad on meid täielikult üksteisest võõrutanud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Õhk, Linn

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s