Ma olen nõnda terve,

et rahvas kõik minu ees,

kes nõnda vigane, haige,

enda vigu näeb minu sees.

Juhan Liiv

Kui ma oleksin Ilves, siis ma sülitaksin Eesti peale ning üritaksin unustada, et olen olnud selle riigi president. Lugesin järjest läbi kõik värskemad artiklid nii EPLis kui ka Postimehes – tähelepanelik lugeja, kes teab midagi juriidikast ning finantsteemast,  peab praegu avaldatud andmete põhjal aru saama, et ei ole mingit põhjust lüüa lamenti, et president on Eesti riigi tagant varastanud (ning justkui varastaks veel, kui laseb endise presidendi positsiooniga seonduvaid  seadusjärgseid hüvesid endale välja maksta) või eurotoetusi kurjalt ära kasutanud. Kusjuures, kui ka EAS leiab, et toonane otsus, et tagastada tuleb toetusest 10%, on õigusvastane, ei saa seda Ilvese süüks panna (kui ei tule just välja, et ta suutis kuidagi seda otsust mõjutada).

Seda on ennegi kui palju olnud, et kõigepealt puhub Eesti meedia suure mulli ning siis peab paarinädalase lamisemise ning kohtu- või muu juriidilise hinnangu peale tõdema, et on “JOKK”. Ajakirjanikud võiksid aga ära õppida, et paljudel juhtudel, kui on juriidiliselt õige, siis ongi korrektne, st ajakirjanik, kelle subjektiivne õiglustunne ei ühti juriidilise hinnanguga, ei oma enam legitiimsust sildistada kedagi petturiks, ahneks vms. Kus siis me ühiselu reeglid paremini kirjas on kui mitte seadustes, mille meie endi valitud parlament on vastu võtnud! Kas tõesti osutuvad “ateistlikus” Eestis kellegi tümitamisel relevantseks reformatsiooniaegsed kristliku kiriku eetilised normid!

Päevi on EPL fabritseerinud artikleid, mille toon ei lase lugejal eksida – toimetus teab midagi, mis näitab Ilvesel süüd. Pean tunnistama, et lasin ka end ära petta. Tänaseks, kui on tehtud kronoloogiad ning pandud kõrvu teada olevad faktid, ei ole see “süü” ilmne, kui kõik see mõttega läbi lugeda.

Kõigele lisaks on vastik lugeda nupukesi (iga mõtteke eraldi, et kataks kenasti muidu tühjana seisva nädavahetuse veebilehe), kus eetiline etteheide on nt laenu võtmine (a la iga aasta olla laenu võetud vms jama), OÜ loomine (loodi veel üks OÜ, oi-oi-oi, mida see peaks küll tähendama! jne jne) või see, et maine on “nüüd küll rikutud” (ma eeldan ja loodan, et kõik, kes Ilvesega sisulistes asjades kokku puutusid, ei lase end karvagi kõigutada sellest, mida praegu Eesti meedia teeb). Eesti kontekstis on need etteheited eriti idiootsed, sest kõik laenavad ning osaüütavad. Ning isegi kui põhjalikum ja objektiivsusele püüdlev uurimine peaks näitama skeemitamist, ei saa see tõmmata kriipsu peale ühe inimese kümne aasta tööle. (A la mõned päevad tagasi ilmunud üks eriti lapsik, siiani lahmimisega silma jäänud ebaintelligentse PM-tüübi hala, et ta on meie moraalse käilakuju tõelises palges pettunud. Come on, see ajakirjanik on elanud kotis või on tema väärtussüsteem midagi utoopiast! Kusjuures enda toimetamisi ta selle väärtussüsteemi normide valguses ei hinda.)

Eriti 90ndatel, kuid kindlasti ka hiljem, oli palju inimesi, kes töötasid avalikus sektoris missioonitundega siirast patriotismist – oo jaa, see nüüdseks ebapopulaarne mõiste -, see aeg hakkab mööda saama, sest motivatsioon peab nüüd tulema mujalt kui isamaalisusele apelleerimine. Läbipaistev ning professionaalne ei pea olema mitte ainult avaliku sektori töö, vaid ka ajakirjandus. Ma ühinen Siim Raie mõttega – iga asjaliku ja kodutöö teinud ajakirjaniku kohta on vähemalt üheksa, kes on ebaprofessionaalsed lahmijad. Peab olema Gandhi-kannatus, et säilitada sellises olukorras häid suhteid.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s