Tädi Liisi maja, alati ütlesime just nii, ehkki teisel korrusel elas onu Juss ja kunagi oli seal elanud veel nende kolmas sõsar onu Allu. Majja pääses kaheastmelist fassaaditreppi pidi, esiukse kohal oli vari – ülakorruse rõdu, mida iial keegi ei kasutanud ning kui ma sinna umbes 11aastasena kippusin minema, et olla päikese käes, aga samas majas sees ning et vaadet Emajõele nautida, siis pahandati minuga, et ma kolan võõras majas ning segan sellega onu Jussi -, uksel ei olnud tuulekoda, see oli kõigile tuultele valla. Koridor oli kitsas ja pea alati haises seal pisut kuivkempsu järele, mis oli trepi all vasakul. Kohe paremat kätt avanes uks Liisu töötuppa – see oli uks, mida kõik külalised kulutasid, tihti istus tädi Liis suure 30ndate stiilis tumedast puust kirjutuslaua taga, millel oli rohelise kupliga laualamp, vana must kettaga telefon, ning luges luubiga lehte. Luubiga luges ta juba ammu, võimalik, et ta ei kasutanudki lugemisel prille, vähemalt minule on jäänud meelde just luup. Kui tuldi, siis oli Liisul väga hea meel, ta jättis lehelugemise katki ja tahtis rääkida. Hilisematel aastatel tundus mulle, et mu vanaisa ja vanaema, kes tavaliselt Liisiga nii sõbralikud olid olnud, ei tahtnud enam tema juures nii palju istuda ja juttu ajada, nii et ma istusin ise ja Liisul oli väga hea meel, mõnikord tuli vanaisa juba pisut kurja häälega mind otsima, et kas me juba ei lähe, ma teadsin siis, et Liisul on kahju, et ma pean juba minema.

Esimeses toas oli raamatukapp, millel oli onu Jussi viiul, või üks viiulitest. Minu eluajal ei olnud enam koosolemisi, kus ta oleks mänginud, küll aga harjutas ta vahel oma tubades ülakorrusel. Eestoast sai kööki ja elutuppa. Kogu elamine oli ringkäiguga, nagu minu elamine Saaremaalgi, st ühest otsast minema hakates, leidsid tee läbi kõigi tubade algusesse. Elutoas oli kolmele poole avanevad aknad – nurgaaken, kust oli näha tädi Liisu kiviktaimla, mis oli esimese korruse veranda treppide kõrvale tal endal rajatud ning mis viimastel aastatel üha rohkem käest läks, sest keegi ei toimetanud sellega enam. Nurgaakna all oli kandiline jalgadel lillepotihoidja, kuhu mahtus väga mitu lille ning mida ma alati imetlesin – mitte lillede, vaid selle pärast, et kellelgi on nii palju ruumi toas, et saab endale sellist asjandust lubada. Ukse taga oli klaver, millel ma ei ole kuulnud kedagi mängimas. Akna all oli tigudiivan, padjad ning seinal portree tädi Liisu emast, juba haigena ja voodis, autoriks Leili Muuga. Leili Muuga maale ja graafikat oli toas veel. Üks suur sirelikimp ja väike kassinägu, mis nüüd ripub mamma magamistoas. Selle kinkis tädi Liis enne surma mammale. Võimalik, et seintel oli midagi veel, aga alati, kui seal olin, vaatasin just haiget Liisu-tädi ema ning sireleid.

Elutuba oli kaksiktuba, mil uksed puudusid, teises toapooles oli tualettlaud ja kušett, millel Liis magas ja mille sai kardina taha peita. Toas oli suur must raudahi ja pääs verandale, mida jällegi keegi ei kasutanud. Mulle aga pakkusid just veranda ja rõdu huvi, aga mulle oli selgeks tehtud, et ma ei saa omapäi käia kohtades, kus omanikud ise ei käi. Verandal olid tükkideks võetud Liisu-tädi kangasteljed, millega ta kunstikombinaadile Ars kardinaid, vaipu ja muid tekstiile oli kudunud. Teljed olid minu mälu järgi kuulunud juba Liisu emale. Verandal oli kušett, millele olid kuhjatud vanad madratsid ja vatitekid, kui olin ülikooli ajal aasta Helsingis, siis hoidsin selle kušeti all kaste oma paberitega. Kui neile üks kord järele läksin, läks kolmandik neist tulle. Kunagi magasid verandal need, kes pidudele kauemaks jäid. Ma ei tea, kas mina seda näinud olen. Minu ajal olid juba kõik peod sellised, kust vähemalt viimase bussiga kõik minema läksid.

Teisest toapoolest sai kööki, kus olid sisseehitatud nõudekapp, puupliit ja aken, mis avanes tagaaeda, sinna kuuseheki poole, mis meie Kvissi ülejäänud maailmast ära lõikas ja oli ühtlasi väravaks, kui me bussi pealt otse läbi poolkuivendatud luha maale tahtsime minna, hekk, mis võeti maha, kui Kvissentali “arendama” hakati, sest tuli välja, et nõukogude ajal oli maa mõõdetud kätte liiga heldelt või aed liiga kaugele ehitatud, sest toona oli naabruses vaid üks maja ja maad küllaga. Kui raske oli mul käia seal pärast seda, kui sinna uued majad kerkisid, osad neist vaatamas meie aeda; ei olnud enam kuuski ega kaski, mis enne aia idapiiriks olid, maha võeti isegi see tamm, mille alla Defi maetud oli, mida mamma küll ei uskunud, et keegi maha tahaks võtta, aga maha ta võeti.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s