Minu asutuse kutsel olid siin kaks päeva psühholooge koolitamas Islandi kaks psühholoogi. Üks neist väitis, et psühholoogid on üks raskemini koolitatav auditoorium, sest nad on väga kriitilised ja neil on tava üle mõelda. Teise päeva hommikul tekkis väike kriis, nagu ikka mitmepäevastel koolitustel juhtub. Paar inimest ütlesid, et nad ootavad midagi muud, st kõneldu on neile juba teada või ei aita neid nende töös. Kuna õpetuse sisu oli õppida aitama inimesi rasketes olukordades, kes läbi elanud ebameeldivaid, raskeid kogemusi, siis oli nii ehk nii koolituse õhkkond mõnevõrra negatiivsusest tulvil. Islandlased olid oma tööd teinud 30 aastat ja küllap palju näinud, ka koolitussituatsioonis. Siis juhtub midagi ebameeldivat, sulle öeldakse “ei” või “tänan, aga ei”. Me rääkisime selle peale omavahel ja üritasime hoida üksteise tuju üleval, hakkasime rääkima lugusid, kuidas erinevad inimesed läbi elu lähevad endale ja teistele sisendades, et kõik lõppeb alati hästi (ja kui ei ole hästi, st ei ole veel lõpp) või asjad laabuvad lõpuks, st muretsemiseks, kurvastamiseks ei ole põhjust jne jne. Nende nägusid vaadates oli mul aga teine tunne. Teiselt maalt tulnud esineja hirm selle ees, mis võõraste inimeste ette astudes juhtuda võib, saabki tõeks – ta tõrjutaksegi ära, talle öeldakse, et ta ei ole huvitav, miks sa tulid? Lõpp on hea, sest see paneb meie piinadele punkti, midagi muud head selles ei ole. Psühholoogid, kõigist inimestest, peaksid seda hästi teadma.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s