Kui me olime metsas ja öösel patrullis, ütles üks mu paarilistest, kui me läbi puufiguuride pingsalt fokusseerides läheneva hommiku selgust ootasime, öö kõige külmem aeg tuleb alles, on kohal, st vastavalt olukorrale. Panin tähele, et see on eriline mõnu, millega inimene teisele seda oma teadjapositsitsioonilt ütleb, nagu ei oleks veel teada, et me selle öö üle elame, nagu võiks üks hommikuahe tuua endaga sellise külma, mida ei kannata silmaga vaadata, mida ei kannatagi välja. “Sa arvad, et praegu on külm ja läheb paremaks, et su silm, mis seletaks siin metsas justkui üha rohkem, seletab ka meile peale langevat soojust – sa eksid, külm alles tuleb! Külm, mida ei pehmenda ööpimedus, fakt, et sa ei näe, tunne, et peaks pugema öö eest käkras kuhugi varju, see on hoopis külm, mis nöögib sind keset hommikupäikese tõusu, illusiooni, et öö on läbi.”

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Iha

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s