Kuulasin ta luule lugemist. Lugesid üks naine ja üks mees. Naiste hääl on ebameeldivam, mitte nii veenev, sest neile on sisendatud, et nad ei ole väärtuslikud
nad ei ole veenvad.

 

*

Pole tõsi, et see hirm on tuntud lapsepõlvest. Ma ei mäleta, et lapsena iial nii oleks kartnud. Ärgata öösel suure kurguvaluga ja suuta mõelda vaid sellele, et see tapab mu

tapaks ainult!

*

Millal olen mina leinanud, küsin endalt nüüd. Kas olen piisavalt leinanud? Kas piisavalt, et lahti lasta?

*

See hirm on südames, see on tuntav südames. Ei peas ega kurgus ega kõhus, vaid südames. Kui kaotad usu, tuleb hirm ja süda kannatab.

Ehkki ma Sinu maha olen jätnud, ära jäta Sina mind ometi; tule mind otsima, vii mind oma karjamaale…

Eile Nigulistes Kanon Pokajanen (Kui imelik on vahel Pärdi publik. Nii püüdlikud. Pärt on ju lihtne, ongi turu- ja kirikumuusika. Mõeldud massidele, aga teda tahetakse ülendada. Mul on vahel tunne, et temas on mingi lihtsus, isegi üheplaanilisus või trafaretsus, mis võib teisi heliloojaid närvi ajada.)

*

*

On midagi, mida ma näen kõikjal siin, aga ma ei oska veel seda kirjeldada või neid kõige kirkamaid näiteid kirjeldada. Noored on eriti naiivsed, ma ei ole kuskil maailmas näinud nii lapselikult naiivseid koolilapsi kui siin, nende õpetajate lapselik maailmataju kumab neist läbi. Koolilapsi, st ka üliõpilasi. St ka ajakirjanikke, jne jne. Nagu oleks keegi neile õpetanud, et maailm on selline ja selline, nagu ei oleks kirjeldamisviise mitmeid. Nagu ei oleks tajumisviise mitmeid. Nagu oleks üks koolitõde, mis jääb sinuga kogu eluks. Mina ei saanud koolist midagi kaasa, ma olen puhas leht. Ma olen skitsileht, täis soditud ja äärteni igas suunas kirjadega.

Ja usk! Nad usuvad endasse, oma kooli, oma kooli vormi ja hümni, oma õpetajaid, oma edusse, mille tagab neile nende kooli nimi, aga nad ei usu Jumalasse ega armastusse. Nad on ärritunud, kui keegi räägib neile usust Jumalasse. Kõik on ikka veel Lenini lapsed, võib olla ka tsaariaja külakooli lapsed. Mul oli raske ka Teda tõsiselt võtta selle lollaka usu pärast. Mind kasvatas Pühak, õpetas kahtlema kõiges, naerma kõige üle, inimeste, nende väiksuse ja naeruväärsuse üle. Ka enda üle. Ma jälestasin seda kõigeülenaermist, aga nüüd on see osa minust.

Kui nad vanemaks saavad, kui nad on töötanud, kui nad arvavad, et nad on midagi näinud, kui nad lasevad endal kuluda, muutub nende tõde veel kitsamaks, väikseks tuumaks nende sees nagu puust pallike, millest nad kõvasti kinni hoiavad. Vahel ihuvad nad ise seda puust palli nii et järele jääb vaid mõni saepudeke. Nende jutt ja väljaütlemised muutuvad aga veel lihtsamaks ja lapsikumaks, nad ei kannata vasturääkimist. Veel eile rääkis koolipreili meile nii, see tõde, seletus, retsept kehtib aegade lõpuni.

Nad ütlevad pärast etendust, et neil tuli uni peale, nad avavad kiirelt oma mobiiliekraanid, nad küsivad, kus saab head carpacciot. Neil on hambaklambrid, rapsi karva juuksed ja kahvatu kole jume. Ja mina olen alati isiklikult haavunud, kui seda kuulen-näen. Nad arvavad, et neid ei erista teistest karjadest miski, sest nad on nii palju pingutanud, et mitte erineda, aga nende rumalad lapsenäod ja kehahoiaku tunneb kaugelt ära, nagu loomakari, kelle peremees neid on solgutanud, nii et nad hoiavad külg külje kõrvale ja kokku, pead maas.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Füüsiline, Haigus, Seks&Sugu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s