Lk 121

Samasugune lihtne kui muud

sajad tuhanded Venemaal oled.

Sa tead sügisest kahvatut kuud,

tead ka koitu, mis üksik ja kõle.

 

Veidralt kiindub su jälge mu samm.

Oled pühapilt tumedas raamis,

sina rangem ja ilusam

Kellatornide Neitsist Rjazanis.

 

Pühapilte kord teotas mu sülg.

Võllanaljadest tundsin ma mõnu.

Nüüd näen – hingedel on teinegi külg –

vajan hellu ja mahedaid sõnu.

 

Ei mu unelm seniiti mind vii.

Maa peal kehale rohkem on õhku.

Miks su nimi ent heliseb nii

nagu jahenev augustiõhtu?

 

Hea, kui mõtluses rahuneb rind

pärast seda, kui süttid ja särad.

Juba lapseeast pooldasid mind

külakoerad ja rohtlaanemärad.

 

Igast embusest hinge jääb kurd.

Ei mind keegi saa endale päris.

Minu õnn on nii terav ja kurb,

et ta elu mul tükkideks närib.

 

Sinu piklikud silmad on puud,

mille lehtedes tahaksin nutta…

Samasugune lihtne kui muud

sajad tuhanded oled, nii tuttav.

[1923]

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s