Lk 121

Samasugune lihtne kui muud

sajad tuhanded Venemaal oled.

Sa tead sügisest kahvatut kuud,

tead ka koitu, mis üksik ja kõle.

 

Veidralt kiindub su jälge mu samm.

Oled pühapilt tumedas raamis,

sina rangem ja ilusam

Kellatornide Neitsist Rjazanis.

 

Pühapilte kord teotas mu sülg.

Võllanaljadest tundsin ma mõnu.

Nüüd näen – hingedel on teinegi külg –

vajan hellu ja mahedaid sõnu.

 

Ei mu unelm seniiti mind vii.

Maa peal kehale rohkem on õhku.

Miks su nimi ent heliseb nii

nagu jahenev augustiõhtu?

 

Hea, kui mõtluses rahuneb rind

pärast seda, kui süttid ja särad.

Juba lapseeast pooldasid mind

külakoerad ja rohtlaanemärad.

 

Igast embusest hinge jääb kurd.

Ei mind keegi saa endale päris.

Minu õnn on nii terav ja kurb,

et ta elu mul tükkideks närib.

 

Sinu piklikud silmad on puud,

mille lehtedes tahaksin nutta…

Samasugune lihtne kui muud

sajad tuhanded oled, nii tuttav.

[1923]

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s