Me mänguväljakule mahub veel üks laps

Easy, it’s e-e-a-sy, laulab Liza Minnelli ühes oma paljudest kurbadest südameasjadest kõnelevas laulus, endal korraga naeratavad ja kurvad silmad ja lõbus suu.

See on väga kerge näitus, mänguline ja lustlik näitus. Vean kihla, et iga teine kunstiga kursis olev inimene läks teistsuguse ootusega. Näituse pealkiri on halb. Ingliskeelne domineeriv “queasy” tuleb väidetavalt esseest, mida on raske lugeda (lugesin 2x), sest see on väga halvasti kirjutatud, aga see on üliõpilastöö, kaasüliõpilase töö, seega saab patroniseeriva vanema inimese positsioonilt patsutada, et nooremapoolne kuraator võib endale sellist nalja ja mittetõsiseltvõetavust lubada. St lähtuda halvast üliõpilastööst. Ka tuletissõna või uudissõna kutsub esile muid assotsiatsioone, queer on tasalülitatud, pigem easy, tuikuv, oi, mul on kerge peapööritus, st seostub füüsiliste sümptomitega, alkoholi või madala vererõhuga, ei ole vaimne ega sotsiaalne. Are you slightly nervous? Koomik David Hoyle on seda arengut pilanud, kuidas on nüüd geidel ja kuidas 70ndatel pidi ellujäämise eest võitlema, kartma politseinuia, nüüd aga topivad emme-issi ise su türa kallima perseauku, ehk siis siis, kui oled kergelt närvis, kui olemine on “kõhe”.

Kuraator rääkis, et kõige toredam oli näitusel vähekindlustatud laste külaskäik. Lapsed tajusid nihkesse pandud ruumi ja esemeid mänguväljana, ronimispinnana. Näitus ongi mängu(väljaku)line, on näitus lastele (plahvatavatest seebimullidest ja läbipaistvast õhku ehitatud mängumajast gravitatsiooni jõudu demonstreeriva šahtnäitusesaalini, objektteosed on kui mänguasjad). Kui esimest korda käisin näitusel, olin seal koos ühe noore geipaariga, keda pani iga teine töö itsitama, erutuma, kihistama ja kudistama, mõne töö taga oleks tahtnud kallistada, nussida isegi. (Oleks ma mõni kuu tagasi armununa oma kallimaga sinna sattunud, oleks ma ehk sama teinud, nüüd aga on sügis ja minul põiepõletik. Ei ole minust EKKMi šahtides keppijat.) Seega, teosed kui objektid mänguväljakul. Potentsiaal, et rakendada protsendiseadust edasi sarnaselt senitehtule (vt viimast Kunst.ee’d), et kooliväljakud täituks (kunsti)objektidega.

Väga kerge, ei mingit ängi ega kannatust; Soansil on Sirbis õigus, et sellega on näituse kontekstis võetud seksuaalvähemustelt, queer-sõnalt negatiivne või solvangu tähendus, vähemuse õigusetust positsioonist tulenev kannatuste- ja ohvripositsioon. Ma ütleks, et see ei ole queer-näitus. Ihihihi. See on väga mainstream näitus. See näitab mingit kriitilise positsiooni pidetust või puudumist. Lugemik, mis sellega kaasneb, peaks andma mingi raami, mingi pideme, ma arvan, et see on tehtud just seetõttu, et kuraator on tunnetanud, et tal ei ole seda. Ta tahab rääkida tõsistest asjadest (loe nt näituse kaasteksti, mis on nii tõsine, et on naeruväärne), aga ta ei saa, naer tuleb peale, tuleb hirm, et teda tajutakse naeruväärsena. Mida? Sul on raske kapist välja tulla? Ah-haa. Too bad. (Muide, ma olen pannud tähele, et Eesti meedia ja inimesed kasutavad seda sõna igasugustes kontekstides ja naeruvääristavad sellega, nt öeldakse elu24-s, et tulen šokolaadisööjana kapist välja või kassidearmastajana vms naeruväärset. See rumal jutt on lubatud muidugi Jupiterile, on osa võimupositsioonist.)

Selle itsitamise kontekstis tundus alguses, et Kadi Estland oma puhtast rõõmust tehtud sotsiaalkriitiliste töödega eristub ülejäänud näitusest. Aga järele mõeldes, pigem mitte. Kuskil on alatasustatud nõudepesijate(/lasteaiakasvatajate/põetajate/koristajate jne) käsnadest ehitatud nuukseid summutav ja pisaraid imav nutumüür, aga kui seda ruumis näha, siis on see naljakas. Isegi naeruvääristav. Näete, nii me tajume neid vaeseid, või nagu Hollande väidetavalt neid hüüdis – “hambutuid”. Nad ja nende müürid on osa meelelahutuse arhitektuurist, vaese inimese groteskne ja kitšilik elutoa viineripurskkaev osa sotsiaalpornograafilisest sisekujundusest, mille üle irvitada saab.

Või on see näiline kõheduse kujutamine? Siin ei olegi midagi kõhedat? See on irvitamine kõheduse üle, mis on ehk ise näiline?

*

Isegi öös jooksva peksasaanud naise töö ei mõju teisel korral ängistava või hirmutavana, ka mina võiksin, nagu 12aastane poiss, hakata ebamugavalt itsitama selle peale, mis ta seal jookseb, mõnus loll!.

Näitusel on paar tööd, mis pakuvad midagi neile, kes on tulnud otsima seda, mida lubatakse saatetekstis, et kuidas tunneb end ööklubi vetsus peksa saanud gei või lesbi, kelle on kallim mehe pärast maha jätnud jne jne. St on ka seda, millele viitab näituse plakati keerdus K – mitte ainult kõhe, aga ka kürb, double penetration, kepp jne jne.

*

Vaene Farkas! Kas ei võiks teha nii, et ta teeb oma tööd valmis, paneb üles ja siis keegi “lastakse sinna peale” pintslite, grafiitipurkide, luudade ja haamritega? Võiks, ma juba väga ammu ootan, hakata end pilama, oma võltsintellektuaalset ja tekstilist lähenemist, see on groteskne ja naeruväärne, aga kui sellele üks keerd peale tõmmata, näete, ma tahan teha intellektuaalset, kriitilist, tekstist lähtuvat kunsti, ja ma tean, et välja kukub vaid naeruväärne jantimine, sonimine, siis oleks need palju talutavamad. Praegu on lihtsalt igav, õlakehitus, tahad, ma soovitan paremat lugemist vms.

Danielle’i töö oleks pidanud oleme eraldi ruumis, aga ka nii võib, kuskil nurgas tiksub pomm, mis see kaaba Meie silmis ja kõrvus muud on kui põrgumasin.

jätkub… :)

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Armastus, Füüsiline, Haigus, Huumor, Iha, Kõne, Kunst, Seks&Sugu, Võim

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s