öösel kordub päev, päeval mõeldu. päeval mõtlesin kordustest. sama kodu talvel ja suvel mahajäetuna, sama rutiin, sama muutus, mida oodata aastaaegade vaheldumisel. mina kui kellegi teise – tädi A. või tädi E. või tädi H. kordus. keegi ütleks, et alateadlik kordus, nemad olid tõelised eeskujud su enese teadmata. nagu nemad oma elu valitseja, oma aja ja korduste kuningas – tiitel, mis saab selgeks alles pärast teatud arvu kordusi.
uni ei paljasta midagi, juba päeval on korduse turvalisuse varjuks ängistav küsimus: kas nii jääbki korduma? uni ei suurenda ängi, ega leevenda, ise vajud taas kordusesse, sest selle rahu on nii kutsuv ja pehme.
***
Paar päeva tagasi nägin aga taas Teda unes. Esimest korda õudusunenäos. Ta elas või hängis asotsiaalses majas, kus aknad eest ja aiapoolset seina polnudki. Olime voodis “vaatega” aiale ja trepikojale ning meie kahe vahel oli kuulus kunstikriitik, kellest ma midagi ei pea. Kunstikriitik tahtis minuga musitada, mul ei olnud huvi, aga lasin sellel juhtuda. Kunstikriitikul läks kõvaks ja ta võttis oma türa välja, näitas seda meile uhkusega – see oli ilmatu suur, võibolla 40 cm pikk või pikemgi. Ma hakkasin kartma. Kartsin valu ja mul ei olnud mingisugust huvi intiimsuseks. Meist möödusid paar inimest, kes suundusid aeda. Selle peale Kunstikriitiku tähelepanu hajus ning ta järgnes neile. Olin hiidkürvast pääsenud, aga mingit positiivset emotsiooni ei järgnenud, sest Tema oli akontaktne nagu katatoonik või nõdrameelne või keegi, kes on mulle tundmata raske vaimuhaiguse kütkeis.
näitus 