Defilee

Piilude aastapäev, aga seda tähistatakse sel korral suvel kuskil Emajõe kaldal kõrgema künka peal. Olen üks esimestest saabujatest ja lähenen peopaigale künka jalamilt, kus on kahene puust kemps, mida tahan enne pidu külastada. Eemalt on lähenemas endine president (koos E-ga?), kes liigub aeglaselt ja rõhutatud väärikusega oma saatjaskonna ees, suur kõht õõtsumas, absoluutselt kindel enda teistest üleolekus. Kempsujärjekorras näen põhikooli klassikaaslast Kai-Lyt, keda tervitades teesklen, et mul on rõõm teda näha ning huvi tema käekäigu vastu.

Saabuvad külalised suunduvad künka tipu poole. Pelgan mäkke tõusta, sest kui juba kohale jõuda, siis peab ka suhtlema. Kes teab, kas seal on üldse ühtegi tuttavat või mulle huvipakkuvat inimest.

Korraga on mu ees mitmerealine maantee, mis on ilmatu suures valgustatud tunnelis, ja on külm aeg. Kõrvuti reas on 6-7 autot, millest kaks on mustad lahtise katusega Bentley 8-liitrised aastast 1930. Autodes istuvad keskealised seltsivennad, kõik tumehallides villastes mantlites, enamikel on peas torukübarad, nagu suunduks nad ballile.

Autod liiguvad aeglaselt, mehed on heatujulised, nad hõiguvad tuttavatele tervitusi, naljatlevad. Olen ühe pika blondi mehe käevangus. Tajun, et ta on Ugalast, st ülikooli ajal ei saanud ta mulle erootilist huvi pakkuda. Nüüd käib ta küll, seda enam, et nüüd on ta seotud pigem seltsiga. Autodes on tal tuttavaid. Mehed rõõmustavad teda nähes. Mulle saab automeestelt osaks aupaklik tähelepanu vaid seetõttu, et olen lugupeetud omapoisi naissoost kaaslane.

Minu eestvõtmisel peame minema autode liikumisega vastassuunas – midagi või kedagi ära tooma. Autodes otsustatakse, et nad tulevad meiega. Olen kõige ees, minu järel on teineteise sabas kaks Bentleyt. Mul on seljas mu beež villane talvemantel. Autod on mulle liiga lähedal, tulevad peaaegu kandadele. Nad määrivad mind ehk ära? Sõidavad mulle sisse? Siis on mu blond kaaslane taas mu kõrval. Mu keha lõtvub ja toetan end tagasihoidmata mehe käsivarrele. Tunnen end taas turvaliselt.