Mäletan Klaaslinna ennekõike kui eset, mitte teost. Mu emakodu elutoas, st ema toas, oli Penguini 1987. aasta kõvakaas sarjas “Contemporary American Fiction” asetatud kõrgusele, kuhu silmad pidama jäid, kui sohval istuda. Lisaks oli raamat kuidagi eraldi, st kutsus end vaatlema – võibolla oli tema ümber hõredamalt teisi väljaandeid või oli riiul seal kohas avaram.
Olen istunud seal palju ning silmad on tahtmatult peatunud Austeri New Yorgi triloogia esimese raamatu köitel, mille valgel seljal olid purpurtähed mulle ehtläänelikuna tundunud kandilises kirjaviisis.
P A U L A U S T E R – – – CITY OF GLASS – – –
Kaanel oli kolmevärvitrükis aknast suurlinnale vaatav mees, kes oli seljaga lugeja poole. Kujundus pidi aimama järele film noir stiilis stseeni detektiivibüroos, v.a vaade pilvelõhkujatele. Mäletan, et mulle ei meeldinud see kujundus, aga intrigeeris ometi. Ma ei tea, kui kaua ma raamatut vaatlesin enne kui emalt selle sisu kohta küsisin. Küsisin tihti emalt raamatute, eriti ingliskeelsete, kohta, et kas see on hea või millest see on, ja ta vastas tavaliselt napilt ja täpselt. Ma usaldasin ta kirjeldusi, sest vähemalt anglo-ameerika kirjandus oli tema ala ning lisaks puudus mul igasugune vajadus teismelisena tema väärtussüsteemi vastu mässata, see tuli palju hiljem. (Ometi ei jaganud ma kunagi vaimustust tema kirjanduslike iidolite, nagu Kerouac, Ginsberg jt suhtes. Ma tõesti üritasin neist vaimustuda, mõista, miks nt Kerouaci isik, mitte ainult raamatud, teda nii väga huvitas. Ühel hetkel tekkis mul kahtlus, et see huvi on kuidagi anti-intellektuaalne à la Kerouac kui kobe mees ja seksapiilne isane, kes juhuslikult ka midagi kirjutanud oli, mis tegigi temast sensatsiooni. Kui see kahtlus tekkis, kadus igasugune huvi teda lugeda. Alles hiljem olen ta juurde tagasi tulnud ja mõistnud, kui palju Kerouacis eksisin. Kas ka emas, seda ei tea.)
Ma ei mäleta, mida ema Klaaslinna kohta ütles, aga see ei olnud üleliia kiitev. Võibolla ta ütles, et olen selle jaoks liiga noor, ehkki seda ütles ta väga harva. Hakkasin lugema ootusega, et selles on imetabane maailm, mis peaks mind nagu köide ise oma ühtaegu eemaletõukavuse ja magnetilisusega endasse tõmbama. Raamat pettis mu ootusi kohe alguses – keskealise mehe üksildane ja tühi tume elu, mille kirjeldus, sain nüüd aru, oli kaanel kujutatud, ei suutnud mu tähelepanu köita. Vaene Auster!
näitus 