Marie Reisik Lilli Suburgist (nekroloog ajalehes Vaba Maa)

Marie Reisik kirjutab 1923. aasta nekroloogis:

“Lilli Suburg on olnud esimene Eesti naiste eestvõitleja.
Koidula oli ärkamisaja femme inspiratrice. Peale oma luuletaja teenuste on tema tähtsam elutöö olnud see seletamatu loomiswõime ja waimustaw mõju, mis temal oli oma aja kaaslaste-meeste peale.
Lilli Suburg aga on olnud oma arenemise algusest saadik feminist. Juba tema esimestes kirjatöödes, tema tütarlaste koolide ellukutsumises ja naisajakirja wäljaandmises võime meie jälgida seda joont.
Ja feministiks on Lilli Suburg jäänud kogu oma eluaja.”

Screen Shot 2018-02-08 at 22.41.19

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu

Suurepärane saade (vt alates 10 min 20 s) ajaloolase Terje Hallikuga Marie Reisikust ning Eesti naisliikumisest 1920ndatel ja 1930ndatel. Saate lõpetab 1908. aasta salvestis Aino Tamme esitusega laulust “Ei saa mitte vaiki olla”. ❤️

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Isamaa, Seks&Sugu

Petta end ära piimapakiga

Tehti ettepanek kirjutada Suure Sünnipäeva eel pidulikku erinumbrisse feminismi ja rahvusluse suhetest. Olen mitu päeva mõtelnud ja isegi “temaatilist” kirjandust kõrvale lugenud ning märkan, et olen (tahtmatult?) läinud kaasa eufoorilise meeleoluga, nagu heidaks aastapäevapeotulede kuma erilise helgi muidu nii keerulisele suhtele feministide ja rahvuslaste vahel. Hakkasin üle lugema C.R. Jakobsoni kõnesid, Hurda isamaa pilte, tellisin raamatukogust hulga Laari raamatuid, meenutasin esimeste eesti feministide elulugusid ja rolli ajaloos, lugesin oma suguvõsas üles naisi, kes osalenud Vabadussõjas (kaks!) jne jne – kõik et leida kinnitust, et feministe on vabariigile (Eestis taandunud kõnes sisuliselt rahvusriigiks või rahvuslikuks iseolemiseks) ja vabariiki feministidele vaja (mida kõike vabariik naistele tõi alates valimisõigusest!). Ei tahaks ju pidu rikkuda! Ja paralleelselt on minusse hiilinud tunne, et “IOO” igal sammul on üha tobedam ja kuidagi  õõnes. Kunagi võinuksin tundide kaupa vaielda “uskmatutega”, et tõestada neile vabariigi õiguslikku järjepidevust. Mõne välismaise rahvusvahelise õiguse õppejõu kahtlus, kas okupatsioon võib ikka 50 aastat kesta (st kas de facto annekteerimine mitte uusi õigussubjekte ei tekitanud, vanu kaotanud), ning kas 90ndatel taastatu on sama, mis 40ndal kaotatu, tundus intellektuaalse eputamisena – meil oli nii palju kaalul, et meie tõlgendus me riigi loost ja ajaarvestusest prevaleerima jääks. Nüüd aga… Olgem ausad, meil ei ole olnud oma riiki sada aastat, ei ole olnud sadat aastat ühe rahvuse elamist üksi ja oma vaba äranägemise järgi ühel maal . Kusagilt ei ole ka tunda, et vabariiki oleks olnud sada aastat, v.a võibolla mõne üksiku väliseesti proua või härra maitsekalt sisustatud Rootsi või Ameerika kodus, kus saab kuulda jutte pühendumusest hoida elus eksiilvalitsust, katkematust vastuhakust keset Lääne lokkavat demokraatiat ja rahu. Võib-olla just sellepärast on meil ka need šärbistatud piimapakid ja trikoloorsed bensujaama kohvitopsid, suur elevus ja ka kätš enne 24ndat. (Samas ei tea ma, kas riigid või rahvad – Eesti puhul on paramatamatult rahvus ja riik peaaegu sünonüümid, ning on üha enam, mida rohkem rahvuslaste äärmuslikuma tiiva hääl jõudu kogub –  saavad saja aasta vanuses väärikust juurde.) Võibolla oleks sel aastal hoopis õige aeg uue pilguga vaadata ja värske mõttega sisustada, mis on olnud ja on. On olnud ka muu aeg ning seda muud aega ei neela isegi “IOO” ammuli suud ühes tükis alla.

Ja oh seda siirast naiivsust, mis garneerib arutlusi “Eesti ees seisvates põhiküsimustes” (Postimees, mis muu!). Järjekordset naised-sünnitama kampaaniat saabki kergemini taluda vaid seetõttu, et see kõlab õnneks ikkagi kuidagi suhteliselt ohutult oma rumalas lootusrikkuses. jne jne

Aasta-aasta järel üha kaugenedes paljudest asjadest, olen mõtelnud presidendi aastapäevakõne harrast hingkinni kuulamist pealtvaadates, et see on ka märk, et pole tõelist (riigi-, rahvavalitsemise-..) traditsiooni, mis hoiaks selgroona ka ilma kõneta, ilma manitsuseta, kuidas peab olema. Paneks rohkemaid arvajaid vastanduma sellele suureks puhutud tühisele rituaalile (oli aastaid, mil Ilvese kõne oli pea piinlik, seda enam, et põhiseaduse järgi ei ole riigile ettenähtud ühe ja ainsa isakese institutsiooni, mis võiks sellist ma-teile-õpetan monoloogi peolauas pidada, samas kriitikat sellele väga vähe või valel kohal).

Lisa kommentaar

Filed under Isamaa, Kõne

Kobav ja kohutav järelehüüe Lilli Suburgile 1923.a. Postimehes:

http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=postimeesew19230210.2.26

Screen Shot 2018-02-06 at 21.29.24

Kaja oma on teine tera:

http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=kaja19230211-1.2.21

Screen Shot 2018-02-06 at 21.40.33

Nagu vahe praeguse PMi ja EPLi vahel.

*

Suburgi viimastest päevadest 1923. a. Päevalehe artiklis: http://laiapea.eu/lilli-suburgi-viimased-paevad/

*

1928. a. (või 1926?) pandi Eesti Naisliidu algatusel Suburgile Vändra kalmistule hauasammas (autor skulptor Ferdi Sannamees), millel seisnes kiri: “Lilli Suburgile Eesti naised”.

lilli-suburgi-hauasammas-vandra-kalmistul

Hauasamba kohta andmed ja 1965.a. foto (andmebaasi teises kirjes on ka 2000ndate fotosid) kultuurimälestiste registri kodulehel: https://register.muinas.ee/public.php?menuID=photolibrary&action=view&id=3490

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu, Seks&Sugu

Otsisin siinsest sega-suma raamatukogust, kus vaid üks teema eeskujulikult esindatud – Eesti ajalugu inglise ja prantsuse keeles-, ärkamisaja tekste ja nende analüüse, leidsin Tartu Ülikoolile tema /1. dets 1919/ avamise kolmekümnendaks mälestuspäevaks paguluses viibivate õppejõudude ja kasvandikkude välja antud pühendusteose (Stockholm 1949) ning selles Gustav Suitsu artikli “Koidula ja tänapäev”, kus ta kaunis patroniseerivalt nii Koidula loomingut kui ka elulugu ja -valikuid lahkab. (Aga märgib muuhulgas ka järgmist: “Ükski eesti rahvusliku ärkamise kirjamees pole eesti rahvale nii üldiselt armsaks saanud kui Koidula.” lk 10)

Kuskil mu kastides on Kallase “Tähelend” (ma arvan, et soome keeles ja ostetud umbes kümne aasta eest Kuressaare antikvariaadist), mida tahaks kohe sellele peale “haugata”. Samuti tahaks lugeda minu kaasaegse feministi kirjutatud käsitlust Koidulast.

 

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Emakeel, Ilu, Isamaa, Seks&Sugu

Uks

Sel päeval, kui me selle koha ostsime, tulime notari juurest otse siia. Toona käidi majja mitte esiuksest, vaid rehealuse õuepoolsest laudaukse moodi sissekäigust, millel oli vana sepistatud taluukse link, mis väljast nupule vajutades sees riivi üles tõstis, ja lukuks taba. Vana peremehe poeg, kelle arvele osturaha läks, otsis taskust suure kimbu võtmeid, astus siis ukse eest kõrvale ja ütles mulle võtmeid ulatades, et perenaine tehku ise uks lahti. See uks ongi jäänud minu ukseks. Ka nüüd, kui elumaja eesuks on töökorras ja kaasaegse lukuga.

Uks ise ei ole enam see vanauks, millel põiki üle laudade ümar peenike roigas, mida mööda kiisud ukse kohal olevasse aknaavasse ja veel kõrgemale katusealusesse ronisid, nii et roigas  käte ja käppade paljudest puudetest tumedaks ja siledaks, peaaegu läikima läks. (Kui mugav oli rasket ja suurt ust laudadest eemale kaarduvast roikast haarates kinni tõmmata!) Ka nüüdne uks on ise tehtud, lauad on uued ning vana, mu käele nii tuttavaks saanud, lõgistatavat linki ja roigast ei ole enam.

Täna õhtul, selge taevaga, paistis Uksele madalate hangede vahelt üle õue looklev kitsuke must rada, sest viimatisel sulapäeval ajasin kuurini käru jaoks lume lahti. (Kui lund annab ajada, tuleb seda teha, sest iial ei või teada, mis ilm on tulemas. Kui pärast sula külmetab, ei liiguta enam lund kuhugi. Praegu on lumi “kandma” hakanud. St et võisin täna kuurist metsani joosta pealmisel jääkirmel lumme vajumata.)

Juba tean, et ka sel korral ei ole pidamist. Küllap läheb nii nüüd lõpuni. Olen aasta jooksul kolinud kolm korda ja ees seisab veel üks kolimine kohta, kuhu ma tõenäoliselt pidama ei jää. Ju siis igale ei ole paiksust antud, nagu ei ole ka muist muud antud. Loen üle ühe eesti Vana Perekonna lugu (suured tähed ilma igasuguse irooniata! Vana pigem selles tähenduses, et mitme põlvkonna (tuntud ja vähem tuntud) inimesi ühendab nende elus ja Eesti kultuuriloos perekondlik side.) ja imetlen ning kadestan nende ühes olemist, meil ei ole see välja tulnud. Võibolla oli 1950ndateks (mil ka minu loetu perekonnaloo jutustus algab) liiga vähe alles, et midagi kandvat luua. Ja ometi on meid järel veel tervelt neli ning ühel neljast uus põlvkond inimesi kasvamas.

 

Lisa kommentaar

Filed under Asjad, Õhtu, Iha

Vähemalt kolm muna

Vabariigi altarile

This slideshow requires JavaScript.

Lisa kommentaar

Filed under Isamaa, Kirg