Berliin. Genf. Madriid. New York. Zürich

PARIIS.

– on mu dada-liikumise helesinisel bloknoodil, mis pole tundunud õige üheski korteris enne siinset.

*

aastaid tagasi oli ülioluline märkida iga ülestähenduse juurde kuupäev, nädalapäev, täpne kellaaeg ning koht (tihti tänavatäpsusega), nüüd leian kritseldusi, mille ajast ei ole aimugi, ka märkmiku leheküljenumbrid ei aitaks, sest kirjutisi on tehtud läbisegi suvalistele lehtedele (samas, nüüdseks on aeg lõplikult kaduma läinud, on vaid üks, mida saab teha – seda otsida, hüüda ja üles kirjutada püüda):

“Joan Didion
Meie ühised palved.
Sind suhu võtma*.
*
Nägin unes x-i. Suudlesin musitasin ta nägu (mitte huuli) ning see oli ekstaas. Kui imeline, et meile on antud selliseid unenägusid näha.”

*See peab olema aastast, kui lugesin Didioni Boca Grandest jutustavat romaani. Eesti keelde oli tõlgitud just nii, mitte nagu nüüd ütleme (sul suhu…).

*
Sean end sisse uude korterisse, st leidsin uue kodu. Elan litside tänaval, see tähendab Berliinis väga head kanti, nii keskel, kui olla saab, ning ka Neuköllni sõidan siit autoga väga kiiresti. Ostsin täna kunsti, sest sest korterist saab asja vaid graafika, sisseehitatud sinise raamatukogu ning peeglitega, ja tarin vaikselt oma raamatuid treppidest siia üles – olen jälle viiendal korrusel, minust kõrgemal on vaid pääsukesed ja teadagi kes. (Ka siin on palju taevast, mis on siin linnas privileeg, ja teletorni ülemine osa paistab ka siia).
Umbes pool 17. juuni tänava antiigiturust on türklaste ja teiste ida kaupmeeste käes, nendega kauplen nii armutult, et osad neist peaagu purskavad naerma, kui mind kuulevad, aga kui kella viieni on jäänud vaid tund või kaks, saab osadel ostudel pea poole hinnast alla. Olen olnud sel aastal väga vaene (nagu ehk viimati aastal 2008) ja nüüd on paar nädalat olnud vaba raha, ka võlausaldajad ei ole mul kukil, sestap raiskasin tervelt 60 eurot “antiigile”. Näiteks leidsin tädi Liisu sinivalgekirju 20ndatest pärist teeserviisi juurde sarnase mustriga portselanpeaga ja vasest teraga puuviljanoad. Just minusugusel on selliseid praegu vaja (mõlgutan, kas jõuan praegu uut pesumasinat osta või korjan mõne prügist üles), aga sain need viieteistkümne euroga ning need noakesed viivad mu mõtted mind tüütavate parateoreetiliste poliitdebattide juurest asjade maailmasse, kus on veel ilu ja kindlust.

jne jne, mille see tekst kinni püüab, seda ma ei tea, aga aeg see pole, ega ka kogemus ajast

Screen Shot 2017-07-09 at 23.18.34

Lisa kommentaar

Filed under AEG-lane, Asjad, Õhk, Linn

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Definitsioon

Mõni aeg tagasi kirjutasin: Kas pole see õieti rumal, kõige ebaintelligentsem, tahta teiste üle võimu.

*

Sa meeldid kellelegi ning see tõukab sind temast eemale – nõrkusega kaasnev alandlikkus, mis ei saa ihaldusväärne olla -, kuni ta on vaja allutada, sest sinu karja lambuke teeb mõne sammu kurale.

Tumedate silmadega nukuke ei näe sind, isegi kui ta ees narrivempe viskad, laulad, kargad ja pilguga anud. Juba oledki ta krants, kes ka vaikse vilina peale kohale tormab.

*

Jah, seda ei ole vaja, see on rumal iha – võimutseda teise üle. Sellest ka armastuse võimatus, nüüd.

Lisa kommentaar

Filed under Vägivald

Lisa kommentaar

Filed under Õigused, Seks&Sugu

Ilmad olid nüüd nii soojad, et jätsin päeviti rõduukse lahti, kiisud said sisse-välja käia; see võõras mõnda aega minu korter, mida olin alguses nii korras hoidnud, muutus järjest korratumaks – puuviljakoored ja pesemata nõud vedelesid köögilaual, ma magasin elutoa diivanil ega koristanud päevaks voodiriideid ära, igal toolil ja üle uste rippus riideid, peamiselt puhtad ning karvade eest üles tõstetud. Olin töölt koju sõites nutnud – päevad! ning ma kartsin kodutuks jääda. Küllap on see sellepärast, et ma ei olnud kunagi oma kodutut aidanud, ainult passinud iga kord temast möödudes, haletsenud ja teinud plaane temaga rääkida, talle süüa viia, sotsiaaltöötaja kutsuda. Mitte kunagi isegi kohvi talle ostnud. Nüüd saan teada, mida tähendab siin linnas koduta olla. Mulle ei meeldinud see linn, iga päevaga muutus ta mõttetumaks, kunagine lagastatud ja betoonistatud rindejoon, mida nüüd kõik vaatama tormasid – tahan elada Kreuzbergil, tahan lõimuda Neuköllnis! – mind ajasid need tätoveeritud lõunaeurooplased oksele, nende kindlus sellest, et nad teavad, mis on lahe, mis on moes, mida tuleb teha jne jne. (Mida rohkem harjutasin end tätoveeringutega – pea kõik mu ümber, mu viimatised armukesed, olid tindistatud – seda enam süvenes minus tunne, et see on ebaintelligentsuse ning labasuse tunnus). Planeerisin hakata kandma topilisi villasest võlts-Chanel jakke, keerata ööseks endale rullid ning vahetada oma tolmuse muhviauto kõrgklassi vanameeste vintage sportauto vastu, et sellele “alternatiivsusele” vastanduda. Õhtul lamasin pärast kahte lohutuskooki üle pika aja suures magamistoas ja vaatasin läbi katuseakende heleroosa-sinist õhtutaevast ja üksikuid sillerdavaid pääsukesi selles – võitlus lutikatega oli lõpule jõudnud ning võisin selle toa jälle vaikselt kasutusse võtta.

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Day Without Art

mida inimesed seletuseks ära ei ütle! vahel tulevad mõned meelde:

tead, talle läheb kunst väga korda, nagu minulegi nooruses… see pidi vaigistama valu ja asetama tragöödia (kunstilisse) perspektiivi. sellest perspektiivist seisan ühtviisi kaugel kui lähedal

*

seletades riskime paljuga

*

naeruväärne – 50 inimest ühte korterit vaatamas, oma mõttes olen juba kuuse alla kolimas.

minu jaoks on meeldiv ruum, kus ei ole inimesi, tajun seda teravalt, kui vaiksesse tühjusse sisenen.

*

kas aeg, mille paned üliõpilastööde parandamisse, läheb asja ette? muidugi ei lähe. tudengid on tööd üle andes sellega juba lõpparve teinud.

*

kogu elu rühkimine autonoomsuse suunas, sõltumatuse suunas ikka veel ei ole kohal

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu