aed, armuke

Rohtu ei ole, on üksikud resistentsemad libled ja kõrred, nende all sammal, mis on ka kuivanud, aga üldmulje on aias siiski lopsakas roheline. Kõik pojengipõõsad õitsevad – õisi on palju, suured rasked tuutud on vajutanud oksad kaarjalt maha. Olen neid kastnud kogu kuiva aja. Tunnen roosade pojengide uimast roosilõhna veel ka oma voodil, ehkki eesukse juba ööseks sulgenud olen. Mõtlen köögiaknast eesõuele vaadates, et selles on mingi ebakõla, et ta on kuskil seal, mina üksi siin. Samas pole ootamist ega tuntavat igatsust, aiaarmuke hoiab mind oma rüpes. Väsitab mind välivoodil päikese käes, kütab ja jahutab, paitab ja piitsutab. Loen päevas mõned veerandtunnid veel vaid moe pärast, pelk keha ja selle ihad.

Päikeseloojangu järel on aias kollakasroheline valgus, mis tavaliselt on siin augustiõhtutel. Kõik on vara, varem kui teistel aastatel. Kas kõik saab ka enneaegselt läbi?

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Aed, Õhtu

Vana Karja lood

Esivanemad lendasid nende juurde linavästrike ja kiilidena, harvemini suuremate lindudena. Kui lind otsis inimese tähelepanu lennates tema ees ühe koha peal samal ajal lauldes, oli lind sõnumitooja, esivanem, kes linnu kuju oli võtnud. Lindu pidi siis kuulama, kui võimalik, tema ette maha istuma. Lind võis millelegi osutada või oma laulmisviisiga midagi öelda. Teda tuli tähelepanelikult jälgida. Kui linnu laul oli katkendlik ja vaiginev, oli linnul kurb sõnum.

Linnusõnumid ei olnudki tihti head, need tõid surma ja sõda. Neist otsiti vastuseid oma elu küsimustele, aga leiti harva.

Esivanem-lind ilmus ka inimesele, kes ei uskunud vanadesse hingedesse, surmajärgsesse. Nii oli ilmumine õpetus upsakale või rumalale.

1 kommentaar

Filed under Kirjandus

Lisa kommentaar

Filed under Perekond

Aino Talvi lugemas Underit. Pehme r sirelis, tema eriline ilmekus ja tubli koolitüdruku enesekindlus, mis tuletab mulle meelde Aareleiu rõhuvnaiselikku häält Vene veres, mis minus tülgastuse esile kutsub – a la “kohendasin magavate laste tekke” lällu-lällu, tahaksin tekkikohendava ema kätt pigistada. (On ka mehi, kellel on selline hääl, st see toon ei tule ainult soost, ja õnneks on heade naiskirjanike tekstidel hoopis teine kõla). Klišeede klišee, ma tahaks seepeale õppida Talvi häält järele tegema, see oleks praeguses ajas koomiline, sobiks kujugi jutusaatesse, kus inimestel on eesti-inglise segakeel ja struktuuritud sisuta laused.

Mammale aga ei oleks see naljakas. Sellistes tühistes asjades ilmneb meie aegade tajuvahe kõige selgemini.

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Roth

00roth1

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

tagasiteel

20180512_211352

Lisa kommentaar

by | Laupäev, mai 12, 2018 · 21:43