Sest keskeas teavad inimesed üldjuhul, mida nad tahavad, naisteajakirjas öeldaks “teab, mida suhtelt ootab”. Teavad ka, mida nad suhtega seoses ei soovi oma ellu. See tingib teisele inimesele pragmaatilise, sihtotstarbelise või omakasupüüdliku lähenemise. Ja see välistab omakorda armastuse, sest siiani oleme meie kultuuris määratlenud armastust eelloetletud motiivide vastandina.
On võimalik, et heteronaiste hulgas on pragmaatilisus eriti levinud, see morjendab aga heteromehi, kelles on erakordselt sageli, isegi vanemas keskeas, säilinud naiivne usk, et keegi võiks tahta neid tervenisti ja nii nagu nad on. Heteronaistele aga piisab sellest, kui nende jumaldamist partneri poolt enam-vähem tõepäraselt ja regulaarselt eteldaks.
*
Kahtlemata kohtles ta teisi inimesi kui vahendeid, empaatiat ja inimestevahelist solidaarsust suutis ta tunda vaid abstraktsemal grupi tasandil – näiteks oli ta solidaarne naiste, seksuaalvähemuste ja puudega inimestega. Talle oli enesestmõistetav, et abordiõiguse eest tuli tänaval marssida, kõik uued eluruume sisaldavad hooned tuli ratastooli kasutajale juurdepääsuga varustada; kui arendajad selle nõude vastu sõdisid, tuli neid määruste, ettekirjutuste ja kohtuasjadega pitsitada. Liikumispuudega inimesi tuli neid nende võitluses igal moel toetada, tal ei olnud võitluskaaslaste ettevõtmistesse panustades kahju oma energiast ega ajast. Konkreetne teine inimene, olgu vend, vanem, armuke või kolleeg, oli aga harva ta silmis “ligimene”, st keegi, kelle ängi ja puudusi ta lõpuni välja kannatada oleks suutnud. Ta sõbrunes naistega, kes olid talle sarnased – intellektuaalsete või kunstiliste ambitsioonidega karjäärinaised, kes ei põlanud isegi sõprussuhetes kasutada teist inimest enda huvides, nende alluvad ja kolleegid pidid nii ehk nii nende sirgjoonelise elust läbi liikumise diktaadile alluma, olema sõnakuulelikud ja hästitöötavad isikupäratud mutrid nende ettevõtmiste suures detailideni läbimõeldud skeemis. Lõppeks oli ka sõprus inimlik vajadus, mille rahuldamist pidi keegi nagu iga teistki teenust pakkuma.
Nii et kui ta nende esimese kohtingu õhtul mehe kerge eine ja seksi eesmärgil enda koju tõi, oli ta üllatunud, kui ta üle köögilaua meest kuulates ja vaadates teise vastu suurt õrnust tundis – seda ei olnud temaga enne seksi ja seksiga kaasnevat oksitotsiini laengut kunagi juhtunud. Ootamatu tundmus tõi kaasa tavapäratu käitumise. Kui mees öösel kella kolme paiku koju hakkas asutama – ta ei suutvat elevuse ja uudsuse tõttu äsja kohatud inimese kõrval magada -, vastas tema, tavapäraselt koduukse lukustamist päevas vähemalt kümme korda kontrolliv sundkäituja, läbi une muretult, et mingu aga, uks las jääda lahti, sest ega keegi siia sellisel tunnil ei tule. Õrnus, muretus ja siiras huvi teineteise vastu piirdus neil selle esimese õhtuga. Sealt edasi läks kõik allamäge. Ta süüdistas selles ennast, nende lapsepõlve kogemusi, samuti vanust (nad mõlemad olid viiekümne lähedal).
näitus 