Kõige sagedamini minestas Mimi Kolla transpordivahendites, kinodes ning meditsiiniasutustes. Reede keskpäeval oli Mimil aeg maakonnahaigla neuroloogi juures. Kerge vene aktsendiga kõnelev keskealine naisarst tundus asjalik ja suhtus värske patsiendi minestustesse äärmise tõsidusega. Igasuguse katse selgitada arstile viimase kollapsi võimalikke põhjusi lämmatas dr Puža aga otsustavalt poole lause pealt oma tüseda, presidendi proua kõhnumiskampaania poolt puutumata käega õhus tõrjuvaid liigutusi tehes. Nii ei saanudki doktor teada Mimi meelest märgilise tähendusega asjaolu, et viimatine teadvusekaotus oli aset leidnud kinos hetkel, mil filmi kõrvaltegelane – kasuisa poolt kuritarvitatud teismeline tüdruk – lõikab kääridega teadvusetult lebaval kasuisal peenist küljest. Mimi sai kuulda arsti teooriaid kõikvõimalikest ja võimatutest diagnoosidest. Pärastlõunal väljus ta sellest labürindina mõjuvast 80ndate lõpul ehitatud kütmatust koloss-raviasutusest pihus pakk saatelehti edasistele uuringutele ning kindla veendumusega, et ta on väga haige, võimalik, et isegi suremas.
Samme mere poole seades püüdis Mimi viimastel päevadel ja nädalatel juhtunut mõttes loogiliseks tervikuks ehitada. Vähehaaval asetuski kõik piltmosaiigi tükikestena omale kohale. Kust oli Mimi hiljuti lugenud, et surma läheduse tajumine paneb mõned inimesed kontrollimatult lalisema – nii pidi tundmatu mõtleja järgi üritatama surma edasi lükata. Eelmisel õhtul sõbrannadega kohvikus veini juues oli ta tsenseerimatult jutustanud teistele oma erootilisi unenägusid. Ja kui nende unenägude peale mõtelda, siis ka seal avaldus surma lähedus või vähemalt enneaegne vananemine. Mimi oli noori mehi põlastanud. Tema arvates oli nende hulgas liiga palju arrogantseid kukelikke isendeid. Nüüd aga oli tema unedes toimunud järsk nihe – mõttetud naerusuised punnis biitsepsitega noormehed olid saanud tema iha objektiks. Mimi leidis, et nüüd tahab ta neid – kõiki ja igaühte -, nagu juhtus tema viimases unenäos. – Hitchcockilikus suure raudteejaama ootesaalis nägi ta kuut või seitset ilusat, elusat ja lõbusat lihaselist noormeest, kes jooksid tema ees läbi-segi naerdes ja oma keha demonstreerides. Unenäo-Mimi vaatas neid ahnelt ja ütles endale, et tahab ühte neist, mõeldes – ükskõik millist.
“Kas tõesti hakkan oma eluvaimu kuhtumist kompenseerima noorte meeste järel jooksmisega?”, küsis ta endalt murelikult.
võimalik, et jatkub…












