Unenäos seisab keegi augu (haud?) serva peal. Auk/haud on erinev aukudest, mida ta tunneb. Tema hirm on seda suurem. Unenäo seisund seisneb selles, et tema keha on intelligentne ning on asunud testima tema intelligentsust luues üha uusi kehalisi (?) piinamisvorme. “Arvad, et oled mõnestki läbi tulnud, et oled valmis?” ütleb keha. “Eks me näe, mis ma sinu jaoks valmis olen pannud!”
Keha on alati ühe sammu ees.
Jälle jäi ette kauni kodu konkurss. Väga palju kategooriaid, milles kandideerida! (miks mitte lisada ausalt ka rubriigid “pankuri kodu” vs “töötu/sauniku/pensionäri/haritlase kodu”; “kodu kui litsilõks”; “viimse kulbini laenu abil soetatud kodu”; “kodu, mille sätendaval kahhelil ei ole näha jälgi õhtutest, mil edukas pereisa kodukaunistajast perenaist juukseidpidi üle põranda lohistab” jne jne).
Saatke Soo(b)loogile pilte ulualustest, mis kvalifitseeruksid lihtsasse kategooriasse “Paljas peavari”. Väga oodatud on ka pildid Eestimaa hooldekodudest, kodutute inimeste ja loomade varjupaikadest, vanadekodudest, üksikemade korteritest, koerakuutidest, primaar-residentsina kasutatavatest saunadest, loomaaedade ja tsirkuste puuridest jne. Võib saata ka fotosid kontoritest, kus tihti ööbida tuleb.
1. septembril käivitas Avatud Eesti Fond uue NOORTEFONDI.
Noortefondist saavad oma ideedele toetust taotleda kõik 15-29-aastased Eestis elavad noored. Taotlemiseks ei pea olema ühegi organisatsiooni liige, projekte saab esitada ka üksikisiku või vaba sõpruskonnana.
Kõige sagedamini minestas Mimi Kolla transpordivahendites, kinos ning meditsiiniasutustes. Reede keskpäeval oli tal aeg neuroloogi juures. Kerge aktsendiga naisarst tundus asjalik ja suhtus minestustesse äärmise tõsidusega. Igasuguse katse selgitada viimatise kollapsi võimalikke põhjusi lämmatas dr Puža aga otsustavalt poole lause pealt oma tüseda, presidendi proua kõhnumiskampaaniast puutumata käega õhus tõrjuvaid liigutusi tehes. Nii ei saanudki doktor teada Mimi silmis tähendusrikast asjaolu, et teadvusekaotus oli aset leidnud hetkel, mil filmi kõrvaltegelane – kasuisa poolt kuritarvitatud teismeline tüdruk – lõikab teadvusetult lebaval kasuisal kääridega peenist küljest. Pärastlõunal väljus ta labürint-raviasutusest pihus pakk saatelehti uuringutele ning veendumusega, et ta on haige.
Mimi püüdis meenutada, kust oli ta lugenud, et surma läheduse tajumine paneb mõned kontrollimatult lalisema – nii pidi tundmatu mõtleja järgi üritatama surma edasi lükata. Eelmisel õhtul oli ta veini kõrvale tsenseerimatult jutustanud oma erootilistest unenägudest. Ta oli noori mehi põlastanud; nüüd oli tema unedes toimunud nihe, naerusuistest biitsepsitest oli saanud tema iha objekt. Mimi tahtis neid kõiki ja igaühte, nagu oli see olnud ühes hiljutises unenäos – hitchcockilikus hiigelraudteejaama ootesaalis nägi ta kuut või seitset ilusat, elusat ja lõbusat lihaselist noormeest, kes jooksid tema ees läbi-segi naerdes ja oma keha demonstreerides. Unenäo-Mimi vaatas neid ja mõtles, et tahab ühte neist, mõeldes – ükskõik millist.
Ei miskit. Ei saa õiget nahka – võid kustutada, tihendada, käänata, aga mida ei ole, seda ei ole. Nagu oleks see kirjutatud nende tekstide vahetu mõju all, mida loed naudinguga. Puhta naudinguga. Ja kirjutad puhta naudinguga. Aga loed suure piinaga. Kui keha on tervenisti valust krambis ja krambist valudes. Kuidas s e d a ütelda?
— Asjakohaseid kommentaare teiste sissekannetele kirjutame harva. Mida üteldagi teiste ülestunnistuste (ja karjete) kommentaariks? Jah, ma mõistan osaliselt. Mõtlen ka nii ning hoopis teisiti.
Ma ei taha tegelikult siia kommentaare, ma tahan midagi enamat, midagi muud.
…; kuid refleksioon ei vangitse kunagi kindlamalt kui siis, kui ta loob oma püünise eimillestki, ja kunagi pole refleksioon rohkem ta ise, kui ta on eimiski. On vaja erilist refleksiooni või õigemini suurt usku selleks, et kannatada välja eimiski, s.t. lõpmatu, refleksioon.
Surmatõbi, lk 35
Meeleheide on olukord, kus Ise on “eimiski”.
Surmatõbi, lk 158, 17. märkus
Gordon Marino, filosoofia õppejõud, Howard ja Edna Hong’i Kierkegaardi raamatukogu direktor, Cambridge’i Kierkegaardi kompanjoni kaastoimetaja, tegev poksitreener ning Wall Street Journal‘i poksiveeru kaastööline, kirjutab NYTimes‘is:
If Kierkegaard were on Facebook or could post a You Tube video, he would certainly complain that we, who have listened to Prozac, have become deaf to the ancient distinction between psychological and spiritual disorders, between depression and despair. /…/
On the issue of depression of which Kierkegaard and his entire family were very well acquainted, Kierkegaard could have been a reductionist. He seems to have recognized that we could be born into the blues. In 1846, he sighed:
I am in the profoundest sense an unhappy individuality, riveted from the beginning to one or another suffering bordering on madness, a suffering which must have its basis in a mis-relation between my mind and body, for (and this is the remarkable thing as well as my infinite encouragement) it has no relation to my spirit, which on the contrary, because of the tension between my mind and body, has gained an uncommon resiliency.
The spirit is one thing, the psyche another: The blues one thing, despair another.
31. juulil 2007, üks päev pärast Ingmar Bergmani surmapäeva, avaldas Guardian rea järelehüüdeid. Ühes neist meenutab filmikriitik David Thomson, et 1957. aasta filmis “Maasikavälu” sõidab professor Isak Borg (Victor Sjöström) Lundi autasu saama. Teel seisab Borg oma meenutustes ja unedes vastamisi minevikuga, kust vaatavad vastu läbikukkumised eraelus. Thomson kirjutab: “Näeme, et ta on külm mees, keda tõmbab ligi teiste inimeste soojus – arvan, et Bergman nägigi ennast samamoodi.” – Ma ei mäleta enam, kuidas ma sinna artiklile jõudsin. Mõtlesin: Jah, esmapilgul on lihtne seda mõttekäiku mõista ja sellega nõustuda. Mõelda, et ma olen isegi Bergmani alati nii näinud. AGA. Ma ei soovi enam kuulda neid “talumõistuse” kommentaare “(õppimine/süvenemine/mõtlus teevad) targaks ja kurjaks” jne. Mõne teevadki. Paljusid teevad. Otsi lolli. Mõttetud mõtted. Püüan lihtsalt ajuaparaati elus hoida.
***
Tänase teraapia-tunni käigus tuli üles ka see:
“There are several reasons why “Know yourself” has obscured “Take care of yourself”. First, there has been a profound transformation in the moral principles of Western society. We find it difficult to base rigorous morality and austere principles on the precept that we should give ourselves more care than anything else in the world. We are more inclined to see taking care of ourselves as an immorality, as a means of escape from all possible rules. We inherit the tradition of Christian morality which makes self-renunciation the condition for salvation. To know oneself was paradoxically the way to self-renunciation. [...] “Know thyself” has obscured “Take care of yourself” because our morality, a morality of asceticism, insists that the self is that which one can reject.” (M.Foucault Technologies of the Self).
***
Ma vist ei ole veel siin kirjutanud (“paljastanud”), et mu Helsingi õppeaastal 2000/2001 rippus mu “tudengineiu toakese” seinal, otse kirjutuslaua kohal, minu käega kirjutatud tsitaat: “Self-sacrifice is a higher duty than self-development”, mille olin atribueerinud J.S.Mill’ile. Nüüd kardan, et ekslikult. Veebist leian vastupidise tsitaadi, st enesearendus on kõrgem kohustus kui eneseohverdus, ning autoriks on Elizabeth C. Stanton – 19. sajandi naisliikumise figuur. 
Niiehknii on tsiteerimine vägivald, miks mitte siis enda kirjutatut tsiteerida ja seintelegi riputada. Eile riputasin praeguse töötoa seinale nimekirja pakilisematest tegemata töödest. Seegi tsitaat, mis mind iseloomustab.
***
“Tahan jääda talveunne.” Või: “Peaksin saama jääda talveunne.” Paradoksaalselt (!?) unistan kõige enam sellest, et oleksin 25 aasta pärast (elus ja) selline mamsel nagu Stantonit siinsel wikist võetud pildil esitatakse. Võin olla ka Susan B. Anthony (seisab), olen temalt midagi lugenud/kuulnud, kuid ei meenu, mida! [Pidin kirjutama tõsiselt oma tänasest päevast - või lõunatunnist eneseteraapiaga, kuid välja tuli jälle (must-)huumor.]
***
Muidugi on see oluline, mida sa teed. Alati midagi muud. Mitte päris seda. Nii et “see” ununeb. Ikkagi skisofreenia!
(stee-min) Slang, chiefly Scot. -adj. drunk, the state of having consumed too much bevvy. (see also pissed, stoned, miraculous, legless, smashed, minced, mortal, wrecked, welly’d, arsed, blazin’, buckled etc).
Inspektor Suursüda astus kaiäärsest spaa-hotellist tänavale ja hingas üle pika aja sisse pärisõhku – õhku, mida ei paisanud tema näole konverentsisaali sundventilatsioonisüsteem, vaid looduslik tuulejõud, praegu ehk isegi kuni 17 meetrit sekundis. Koolitus oli seks korraks läbi. See oli olnud huvitav, keskmisest paeluvam, kuid inspektoril oli koolituste kohta oma ütlemine: „Koolitused on toredad küll, kuid veel toredam on, kui need läbi saavad.“ Suursüda kammis oma väsinud ajus läbi kahe päeva jooksul kuuldut – põgenikud, varjupaiga taotlemine, inimõiguste rikkumised, riigi kaasosalusel toime pandud seksuaalvägivald, mille eest pidid võõramaised naised põgenema jahedatesse põhjamaa ja lääneriikidesse, kus neid juba piiril ei mõistetud. Koolitus pidi õpetama neile musta riietatud naistele ja punetavate nägudega politseinikele seda, kuidas empaatiliselt märgata ning mõista „soolist“ ja „soopõhist“ vaenamist. Suursüda pea tuikas, nagu ikka pärast rutiinist eristuvat päeva ja mõttepingutust. Ja väsinud oli ta ka. Koolitus oli kestnud poole viieni, pool tundi oli ta tööajas võitnud – üheksast viieni kestma pidanud seminariseeria oli pool tundi varem lõppenud. „See lubab mul tegeleda täna õhtul pooleliolevate artiklite lõpetamisega,“ sisustas ta mõttes juba oma üllatuslikult pikemaks kujunenud õhtut. Trammi ei tulnud kaua oodata ning see ei olnud nii täis kui tavaliselt tööpäeva lõpul. „Mul ei ole just põhjust nuriseda, eriti nende räigemate soovägivalla lugude valguses, mida briti ja rootsi koolitajad just puudutanud olid. Ja ma tunnengi end paremini!“ püüdis ta end häälestada vaba õhtuga sobivasse meeleollu. „Mis kuradi pärast pidin aga kohvipausil lugema oma kolleegidele, ootamatult ja kõigile piinlikkust valmistades „leili minnes“, literaalselt moraali positiivsest mõtlemisest, mis saavutatakse oma murede ja hädade kõrvutamisel ülejäänud inimkonna poolt kogetavate õudustega!“ …
Oktoobri alguses kirjutas Bust volüümikate naiste võidukäigust vaiksest trügimisest kõhnade modellide kõrvale. Nüüd on meil ka oma (kohalik) avaliku elu tegelane, kes oma kurve ei häbene. Smollis!
ERMi pressiteadetest:
1. oktoobril avati Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas (J.Kuperjanovi 9, Tartu) näitus soomlaste uurimismatkast Setomaale – „Lauluemade jälg. Soomlased setosid jäädvustamas“. Näituse kuraatorid on Andreas Kalkun ja Aapo Roselius, kujundajaks Andrus Kalkun.
Jaanuari keskpaigani (2010) avatud näitus tutvustab Soome folkloristi Armas Otto Väisäneni ja kunstnike Alpo Sailo ja Carl Bengtsi 1922. aasta juunis toimunud uurimismatka Setomaale. Näitusel on esmakordselt eksponeeritud välitöö tulemusena sündinud maalid ning nelja lauluema büstid, samuti saab kuulata lauluemade häält.
1922. aasta uurimismatka eesmärgiks oli fonograafi, fotoaparaadi, pintsli ja savi abil jäädvustada seto laulikuid ja nende laule. Soomlastele poseerisid ja laulsid kuulsad lauluemad Miko Ode, Martina Ir´o, Hilana Taarka ja Treiali Ode. Kohtumise tulemusena koguti ja loodi mitmekesine materjal, mis annab rikkalikku teavet seto laulust ja laulikutest ning samas valgustab jäädvustajate ja jäädvustatavate suhteid.
16. oktoobril kell 18.00 toimub kontsertsarja „Tulevikumuuseumi hääl“ XXII kontsert. Seto leelotraditsioon sai sel aastal erilise tunnustuse, kui UNESCO otsustas kanda seto leelo maailma vaimse kultuuripärandi nimekirja. ERMi näitusemajas esinevad 16. oktoobril Värska naiste leelokoor ja meeste leelokoor Liinats’uraq, et pakkuda kuulajatele võimalikult mitmekülgset kõlapilti seto leelost.
Oi-oi-oi, millised tulemused on väitlemisel ilma eetiliste positsioonideta! Ilma mõistuslikult läbi kaalumiseta, ilma kindla/oma seisukoha hoidmiseta…
„Ma asun sellele seisukohale, sest minule – liikuvale naisele – on see mugavam. Et ma ei peaks enam vaevuma seletama, end väsitama. Kui kõik need paluvad käed ja haaravad peod rebivad mu rõivaid ja tahavad minult midagi“, jne jne.
Suured paradoksid.
Distants. Eemalduda vahel ka endast, ka sellest, mis on oluline, mida pead õigeks. Distants. Seda kutsutakse populaarses kõnepruugis millegipärast skisofreeniaks. Vahel anda alla ja järele mugavusele, laiskusele, ignorantsusele, uskmatusele, usuhullustusele….
Ennast nii vähe tõsiselt võtta, et sinust saab enese tõsiseltvõtmise draamakuninganna. Kõige traagilisem autotraagik. [Kuidas ikkagi luua nais-Woodyt? Ja et ta naljakas oleks. Woody oli (ja on) naljakas, sest tema neurootilisus oli naiselik ja naiselik mees on naljakas. Aga ülineurootiline naine? Kus siin potentsiaalne nali võiks peituda?] Traagilised inimesed ei ole naljakad, vaid õudustäratavad. Tõsised (nui neljaks professionaalsed) inimesed ei ole austusväärsed, vaid väsitavad ja hirmutavad. Ma näen seda ise! Näen ennast fotodel nägu krimpsutamas, kui teised pinguldavad oma näolihaseid, et fotogeenilisus esile tuleks, et püüdlikult vaataja poole naeratada.
See kõik on siin väga imelik ja absoluutselt mitteäratuntav.
(Päikselisel hommikul tahaks karata õhku nagu (Punane) Draakon või muu peaaegu lennuvõimeline võitlusfilmi kangelane. V(õitlusv)aim tahab välja.)
Ma tõesti ei tea miks.
Ühel õhtul jood Bairro Alto tänavatel portot, kaod inimmassi, teisel istud taas oma vanas räpases köögis, nagu kõik oleks olnud vaid uni. Erinevate kohtade ja aegade ühildamatus. Ise oled aga kõikjal ja alati sama. (Või peaaegu sama?) Sama eksinud ja pidetu.
***
Eddi – üks mu kahest “lõunamaa sõbrannast”. Mu vastandid? – värvid vs kahvatus…rahu vs närvilisus…enesekindlus vs hüsteeriline ebakindlus ja enesekaotus… See kõik on väline ning väline on ainus, mis loeb. Selle ühe õhtu ja öö valguses mõtlesin paralleelselt tagasi ka Martaga kohtumisele – kuidas hispaanlanna sümpaatia-avaldused eestlasel jalad nõrgaks/alt löövad. Meie tutvuse algusest saati olid need ka füüsilised. Lapseliku sõbranna kombel võis ta mulle spontaanselt musi anda või pai teha. Nagu nüüd Eddi, kes keset toidupoodi mu näo oma käte vahele võttis. Sulan üles (ja mina – või mu pingesõlmedes kontsentraattuum – valgub maha/laiali?) nagu ärev laps, kellele ema äkitselt kogu oma tähelepanu annab. (Muidugi ongi mitmed suhted teiste tüdrukute ja naistega ka ema-tütre suhte jäljendused, võib-olla isegi aseained.)
Ja ilu! Tema kaunis meikimata nägu võttis õhtusöögi kestel Tejo ääres nii erinevaid ilmeid, selle värvingud muutusid niivõrd, et oleksin justkui istunud silmitsi mitme erineva naisega. …soojus vs krooniline frigiidsus.
Pöördun aegajalt (aastate lisandudes küllap üha enam ja enam) tagasi teatud tekstide juurde. Nende hulgas on ka ajakirjanduslikke artiklikesi ja intervjuusid. Omamoodi klassik mu silmis on Ekspressis 2007. aastal ilmunud vestlus Aleksander Pulveriga. Kõrvu draama ja komöödia (umbes nagu Sono Sioni filmis “Love exposure”, mille vaatamine kinos päädis minu jaoks kerge teadvuse kaotamise ja püksi kusemisega, sellest ka hiljutised enigmaatilised vihjed Jaapanile), teadmine ja ….jne. Üks mu lemmiklausetest:
See maailmapilt, mis meil siin on, arvamine, et hommikul toast välja minnes tullakse ka tagasi, see on mõneti illusoorne.
16. aprill 2008
Mu unenägude laed on madalad. 2 unenägu ühes: kokkusaamine A.A.-ga. Ta ei taha rääkida. Tal oleks nagu kiire. K. on ka seal. Me oleks nagu P. tänaval. A. hakkab järsku klaverit mängima nagu ta iial pole mänginud. Helid on aga nagu süntesaatorist – klaver pluss trumm. Eelkõige on kuulda trumme. Suurepärane trummisoolo. “Ah siis nii halvasti läheb!”, mõtlen mina.
Siis kohtumine M.-ga. Ma olen lasteaiakasvataja tänaval, kus töötab mitmeid mu endisi klassikaaslasi (Maido on vanaraamatu kaupmees). M. on ülemeelik, räägib muudkui naljalugusid ministeeriumist, aga mind ei kuula üldse kuni seda talle ette heidan, ka seda ta ei kuule. Oleme vist Kuressaare tänavatel, on väga külm. Unenägude atmosfäär on nagu mõnes Kafka raamatu vanas ekraniseeringus(!). Must-valge ja beežid toonid, pisut kulunud lavadekoor (30ndad), madalad laed!
17. aprill 2008, neljapäev
Palju unenägusid. Väiksed poisid (heledate peadega) suurtel ratastel demonstratsioonesinemisel mingil suurel (laulu-)väljakul. Käed lahti sõit jms. Ainult üks ei kukkunud. Kõik teised. Ja jäid maha lamama. Jooksin arsti järele. Enne seda püüdsin neid aidata. Halb, mitmekordne ärkamine: süümepiinad ja teadmatus (mida tegema pean?).
