juuni viimased päevad

on see võimalik? Juba? Kahe nädala pärast on sünnipäev ja siis on selleks aastaks ta jälle praktiliselt läbi. (jah, olen jälle tagasi plikaks muutunud. Tegelikult ei ole see kuhugi kunagi kadunud olnudki).

Eile käisin sel aastal esimest korda meres. Soela vesi oli soe ja mõnus (väiksed surnud kalapojad ei häirinud, vaid tuletasid lihtsalt Jacksonit meelde – värvi ja surma küsimus! -, ei teinud isegi kurvaks) – jäime sisse pooleks tunniks. Valmistume oma igasuvisteks pikkadeks kümblusteks – õhkmadratsitega peame vastu tunde, ega lähe isegi siniseks nagu lapsena.

Ja õhtuks oli küpseks saanud esimene peotäis maasikaid (olen järjest laiendanud peenart – nüüd pea 60 taime! Miski ei paljune lihtsamalt kui maasikad :-). Ja P.-i istutatud redised on nii kanged ja teravad…

Pojengid pudenevad. Majaesine muruväljak on kaetud valge ristikuga. Ja õhk on õhtuti – peamiselt tänu käe- ja silmaulatuses lokkavale naadile ja harakputkele  – magusam kui sirelite õitsemise aegu ( :-) mis teha, kui temast ei saa “sirelite asjus” üle ega ümber). Jalad on kohati rasked, mõtlen aegajalt, kuidas paksud veretombud veenides moodustavad (Didioni “graafika” järelmõju). Hea, et pole pärast Riiat enam praktiliselt suitsetanud. Ootan laulupidu – vaatasin täna 2004. aasta pilte ja ehmatasin järsku, et Lennu oli siis ju elus ja pidus – püsti ja kõnelemas Eri Klasiga (ja Rüütel, istumas torbikus prouaga, oli kunagi president! – selle olin täiesti oma peast tõrjunud).

* * *

Praegu on mu peamine ja mõjusaim vastus – ei jõua olla tõsine; olen meeleldi meeled, keha ja suu (uus vanasõna – mida suurem suu, seda suuremad šanssid (mehele saada))

- Barbra Streisandilt laenates:

People,

people who need people

Are the luckiest people in the world.

PS Üks funky (või no natuke tehtult ja puiselt, kui teist korda vaadata) esitus Barbralt: Lover, come back to me.

II

Kritseldasin mõned päevad tagasi üles, et “vanasti” ei suutnud lugeda  ideoloogiliselt vastuvõetamatuid autoreid. Suuri nimesid, kes sarjasid naisi (vaimsete võimete puudumine, bioloogiline ettemääratus jne, jne, teate isegi). Nüüd aga võin lugeda ja neelan alla. On toimunud kohandumine. Täna aga viskas üks (vähetuntud) autor lõplikult ja läbimõeldult (ons võimalik üleviskamise puhul?) üle. Keegi, keda olen aegajalt lugenud huvi ja isegi imetlusega. See toob mind tagasi ühe vana (ja tegelikkuses varastatud!) mõtte juurde – toetun intellektuaalsele intuitsioonile. Tean, et mul on õigus (, et naisgeenius ei pea olema loomiseks hoolimatum, et romaan bordellist kui ideaalmaailmast ei saa olla hea raamat jne jne). Minu intuitsioon ütleb mulle seda. Full stop.

PS Selgemaks saab Sontagi soovitus/käsk: “Ära ole iial küüniline!”

Lugemismärkmete asemel

Väga head ajakirjanduslikku lugemist Joan Didioni kohta:

The Years of Writing Magically (Guardian)

Emma Brockesi intervjuu Didioniga (Guardian)

‘The Year of Magical Thinking’: Goodbye to All That (NYT)

Päevad (ja ööd) päevaraamatus

Olen teinud palju märkmeid mõttes (teen seda väga tihti ja arvan enesekeskselt, et need mõtted on kõik ülivajalikud – “Kohe-kohe pean need kirjalikult fikseerima!”) või n-ö kirjutanud oma peas, aga päriselt kirjutada ei ole jõudnud ega tahtnud. Mõned üksikud kritseldused bussis vm.

23.06.09

Kuidas Ristikivi päevaraamatust aru on saadud! Kui pole positiivset ja põnevat programmi, siis pole raamat ka huvitav lugemine. Kirjaniku elu peab olema värvikas (nagu romaan). Reisid, kirg, abiellumised jne. Vastik lugeda neid tekste viimasest sirbist.

Mina loen aga nagu laps või jünger. -

10. juuni 2009, 18:…

Migreen. Pea kruustangide vahel. Täna kell 15:00 oli tähtaeg töö esitamiseks. Kogu hommikupoole sellises närvipinges… peamiselt seetõttu, et minu osa oli lõpetamata. Tahtsin teha väga head, aga närvipingest tekkinud paralüüsi tõttu tegin väga kehva. Peaaegu loodan, et ei saa seda tellimustööd. See lõhustab ja lõhub mu pea lõplikult. Eile võttis õhtul ühendust K. Kohe ei ütelnudki, kuid tal oli väga halbu uudiseid. [...] Õudus. Ja üha enam minu reaktsiooniks saav – “Jumal tänatud, et see pole mina!”.

Ja:

19. juuni 2009 (kuidas tahaks kirjutada “mai”!)

Nägin unes R.-i. Olime Pariisis kirikus jumalateenistusel. Notre Dame’is? – Ehkki kirik paistis väike ja tagasihoidlik. Pärast jumalateenistust, mis oli kummaline – žüriiga, kes küsitles enne armulauda inimesi (trügisin inimeste vahel ja kuulasin; mõttes vastasin teistele esitatud küsimustele ja arutlesin endamisi, et oskaksin kõigile neile mõistatuse moodi religiooniteemalistele küsimustele vastata, ainult prantsuse keele oskus võib mind alt vedada – , tuli ta minu juurde ja võttis mu käe. Ta sõbralikest silmadest õhkuv tingimusteta poolehoid ja soojus tundus ülima sümpaatia-avaldusena. (Mõnikord kardan, et ei koge sellist tunnet ilmsi enam iial. Mõistuslikult arvan, et sellisel kujul ongi see võimatu. Unenäos on see aga imeline. Ime.) Siis ütles ta, et kui ma end temaga olles nii hästi tunnen, siis miks käitun nagu peksasaanud laps, kes ära kaduda tahtes oma pea vastu seinanurka toetab. See oli hea unenägu! (!) Ärgates kerge ja hea olla.

Küpsemine

mu lemmikploom kuidas oled sa küpsend

See ongi õudne – kogu aeg tõusujoones, rohkem ja uhkem ja arenenum, ning teadmine, et suuremad naudingud on alles ees, naudingud lähevad järjest suuremaks – see on peaaegu nagu lubadus, kui oled …ndates aastates -, aga ei lähe. Vastupidi!, kahvatuvad. Pettumused. Ja lohutavad häälekesed soovitavad leida väikesi rõõme, tagasihoidlikke naudinguid. Igas päevas, igas asjas, näos, ja vaos…

C’est triste de moûrir

Tags: vabad radikaalid – neid on na palju, Kinnismõtlemine?, vaba ühiskonna vang. Miks peab kedagi kuulama?, kui kuuleb peamiselt rumalust. Kes tätoveeriks oma kõhule võidusamba?, mida tõesti nahale nõeluda tasuks. Huvitavam, ja valusam taluda on samba(_)trall. Võidupäev., Püha Jüri, kiduv mari

Ka kõige tundlikumad ja lähemad tunnevad kiusatust teist nõrkuse hetkel veel sügavamale tampida.

Keeping love alive

Vahel on hea olla mustanahaline naine

Olematu riik

Kuressaares lammutasid Meelis Aaslaid ja Valdek Poopuu omaalgatuslikult  oma kinnistul asuva arvatavasti vanima säilinud hoone Kuressaares.  Majast vanem oli vaid linnus. Maja ehitamisajaks arvatakse 16. sajandi teist poolt.  Vt Oma Saare artiklit. Tahan kodanikuna väga teada, mis saab muinsuskaitse “eritingimustest”. Tuleb meelde paar nädalat tagasi kuuldud Tallinna vanalinnas kinnisvara omava vanadaami jutt, et heaperemehelik (heaperenaiselik, tegelikult) ajaloolise hoone omanik on pidanud vaatama aastaid pealt, kuidas muinsuskaitseamet tegevusetuse ja/või silma kinni pigistamisega arhitektuuripärandi hävitamisele kaasa aitab. Pealinna kõige eksklusiivsema piirkonna inspektor pidavat olema sama, kes 90ndatel oma leebusega kurikuulsaks sai ning kelle kohta kõik asjaga kursis olevad teavad, et ta selle eest pistist võtab.

Nalja sai

Nõustun üksikkandidaatide ja Riigikogus esindamata erakondade/ühenduste liikmete valimisdebati alguses esitatud kriitikaga – ETV on käitunud väga ebakorrektselt. (Eks näis, mida õiguskantsler kaebekirja(de?)le vastab.) Samas, viimasesse debatti vaid moe pärast “ullikesi” kokku lastes, saab eriti mahlaka saate ja valijate eelistusi võib see ka ettenägematul viisil mõjutada. Isikud (!) säravad enam kui kunagi/kusagil varem. Millal viimati nägite-kuulsite mõnd Eesti meest või naist (- kas polnud see ainsa naiskandidaadi enda soolise kuuluvuse rõhutamine viimseminutilause juures väga kohane ja loomulik!) end nii enesekindlalt müümas! Ja see ongi, mida rahvas ostaks.

Kes ei ole aga veel tutvunud Tema “talle omase intelligentse, intensiivse ja humoorika” valimislehega, siis tehku seda.

Solidaarsus ja võrdne kohtlemine sotside programmis

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna programm 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel:

Eesti on konservatiivse immigratsioonipoliitika pooldaja. Sotsiaaldemokraatidena mõistame samas solidaarsuse vajadust ja kohustuste jagamist, et parandada nende riikide olukorda, kuhu saabub suurel hulgal illegaalseid immigrante ja varjupaigataotlejaid. Immigratsioonist, integratsioonist ja varjupaiga taotlemisest rääkides rõhutame Euroopas ühtse poliitika mõtet ja kasutegurit. [...]

Euroopa Liit põhineb inimõigustel, mittediskrimineerimisel ja üksteise austamisel. Sotsiaaldemokraadid näevad mitmekesisust tema erinevates vormides – kultuurilises, keelelises ja usulises – Euroopa ühe suurima varana. [...] Täiustame diskrimineerimisvastast seadusandlust, mis tagaks võrdse kohtlemise soost, rassist, puudest, vanusest, seksuaalsest orientatsioonist, usust või veendumustest sõltumata.

Püüelda immigrantidest ja varjupaigataotlejatest kõneldes riikide olukorra parandamise poole! Mis puudutab võrdse kohtlemise regulatsiooni ehk diskrimineerimise keeldu EL-i õiguses, siis võimalikud arengud lähiaastatel saavad olema väga konkreetsed, sest seda küsimust käsitleb juba märkimisväärne hulk norme, kohtu praktikat (õiguse tõlgendusena liikmesriikidele siduv!). Viimase kümne aasta arengud diskrimineerimise keelu laiendamisel on samuti olnud väga konkreetsed. Erakond kas pooldab nt puude või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise keelu laiendamist ka väljapoole töövaldkonda või ei. Programmist tahaks välja lugeda ka seda, et erakond on teadlik küsimustest, mis parlamendis väga tõenäoliselt arutlusele tulevad. Ülaltoodud lõigud on ilusad, aga masendavalt üldised, et mitte öelda deklaratiivsed. Aa, kes neid valimisprogramme ikka loeb!

Lugemist (feministist) rahvuslase lauale

Tartu ülikooli ideeajaloo õppejõud Eva Piirimäe on koostanud artiklikogumiku „Rahvuslus ja patriotism”. Loe tänasest Sirbist intervjuud Piirimäega. Raamatu soovitud mõju kohta ütleb ta seal mh järgmist:

[...] avardada haritud eestlase vaatevälja ning pakkuda vahendeid, kuidas oma emotsionaalset patriotismi või rahvuslust mõtestada ja põhjendada – ja mitte ainult isekeskis, vaid ka teisele eurooplasele. Selline mõtestamine ja põhjendamine tähendavad tegelikult ka patriotismi ning rahvusluse eri vormide läbikaalumist, teatud inventuuri iseenda vaadetes – või siis vähemalt teatud „raskete kohtade” ja „valikute” teadvustamist. Avalikku teadvusse võiks tulla teatav elementaarne teadmine erinevatest kollektiivse identiteedi ning poliitilise lojaalsuse vormidest, nende eelistest ja puudustest, mida siis omakorda on võimalik Eesti kontekstis läbi kaaluda.

Õunaaia kõrgpäevad

Ideaalkeha, mille vormide poole püüelda. [Viinis vaatasin end hotelli valgustatud peeglist ja tajusin end tülgastavalt vormituna. Tegelikult lihtsalt rasvasena.] Lihaseline ilma vormimata, rasvatu ilma rasvasest ja magusast loobumata. Aga pediküür on Dalil tegemata!

Sontag kirjutab päevikus, et ta peab muutuma vähem huvitavaks, et jätta endast enam kirjutusele. Mõtelda kirjutades, mitte kõneldes.

Dali, Galliano, huvitavad seltskonnainimesed. Vuntsid. Kadi Herkül Poirot.

I despise fashion. Carrington. Different kind of sex appeal. Boyish. Natural. Athletic.

Kui ei jõua enam neid õisi nautida. Ikka voodis, voodis, voodis…

Kui tahad olla hea – Marju Kuut

Loe ajalehti, ära loe ajalehti!

Eesti ajalehtede kirjandustoimetajad on nagu õelad toanaabrid, kes püüavad sulle selgeks teha, et tort, mille sa köögilaualt leidsid ja isuga nahka pistsid, sisaldas tegelikult söödamatuid komponente. Veelgi enam, nad väidavad, et selle valmistas isik, keda ei tohiks enam kööki lastagi.

Tunnen aegajalt end isiklikult solvatuna nendest “kirjanduskriitika” nupukestest (sest nendeks on nad kahanenud); mida peavad tundma autorid, toimetajad, kirjastajad!? Olen olnud ka tüdinenud ja väsinud lugedes NYTi ülipikke ja põhjalikke analüüse – palju vajalikku ja ebavajalikku teavet, aga ka etteaimatavaid ja venivaid arutluskäike. Kui meeldiv (ja kindel) on aga nende juurde tagasi pöörduda emakeelse ajakirjanduse anarhia ja reeglitele allumatuse (õigupoolest reegleid polegi enam) juurest!

Naised ja mehed roheliste valimisplatvormis

Pärast valimisdebatti otsisin veebis erakondade platvorme. Leidsin rohelistelt lõigu, mis võib huvitada Soobloogi lugejat:

Teeme meeste ja naiste vahelise võrdsuse põhiõigusena reaalsuseks. Vastavad progressiivsed seadused juba eksisteerivad, kuid on laiali pillutatud. Rohelised soovivad parimate riiklike regulatsioonide rakendamist üle Euroopa Liidu, olgu tegemist siis võrdsuse, valikuvabaduse, koduvägivalla, ema- ja isapuhkuse võrdsustamise või poliitilise esindatuse küsimustega. Vaid kolmandik Euroopa Parlamendi saadikutest ja Euroopa Komisjoni volinikest on naised. Euroopa Parlamendi Roheliste fraktsioonis on mehi ja naisi võrdselt ning me soovime, et Euroopa Liit meie eeskuju järgiks.

Tekst pole just kõige sõnaosavam või elegantsem – siiani on eriala inimeste seas räägitud ikkagi naiste ja meeste võrdõiguslikkusest ja võrdsest kohtlemisest; samuti ei pruugi olla kõige korrektsem rääkida “mustlastest” romide või rändajate asemel (eraldi lõigus inimõigustest) jne  -, aga idee ja suund on õige ning sellisena tervitatav.

Pinka-punka

Olen lugenud huviga Jaanus Adamsoni blogist ta Kafka märkmeid. Viimases osas mainib ta Deleuze’i ja Guattari kommentaari/käsitlust (?), ning seda, et ei oska välja öelda, mis “igasugusest tõlgendamisest” hoidumises (tähenduste otsimisest keeldumises) häirib. Püüdsin oma aastatagustest märkmetest midagi leida, ja leidsin ka, kuid kõhklesin (Kafka päeviku pr k väljaande lk-l 538: “Mu elu on kõhklemine sündimise ees”)… Olen võimetu kirjutama loogiliselt ühtset teksti, kuigi terviklikkus ja terviku loogiline ühtsus on midagi, mille poole  olen (hiljuti) enda teada püüelnud. Varasema tühjuse keskel on see paremini välja tulnud, sest ma ei ole sellele ka nii väga mõtelnud. (?) Nüüd on järsku mu ümber nii palju…

Ma ei tea, kas olen seda juba siin maininud – hiljuti lapates “Hullust ja arutust” leidsin ühe lause, mis oleks pidanud mu elu muutma :), õigemini muutma ühe kunagise uurimustöö eesmärgi püstitust ja sellele püüdlemise protsessi. Ma ei usu sellistesse lausetesse, millesse kätketakse kogu maailm. Või ei ole uskunud. Pidasin sellist äratundmist väga koomiliseks ja paljuütlevaks (noh, ma ei tea). Sellest hoolimata või just selle tõttu, kõikekätkeva lausena soobloogi kohta, mille teemade valikut ja kirjutamise stiile olen pidanud just hiljuti mitmel korral selgitama, olgu “Väikesest kirjandusest…” see: “Päevik ongi risoom ise.” (lk 200).

TLÜs seminar Eesti naiskirjandusest

Tallinna ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi

SEMINAR EESTI NAISKIRJANDUSEST

21. mail kell 14.30-16.30

ruumis U-649, Uus-Sadama 5

Seminari eesmärk on tutvustada naiskirjanduse mõiste tähendust ning keskendada tähelepanu eesti naiskirjanike loomingu peamistele teemadele ja problemaatikale viimase kümne aasta jooksul. Arutleme naiskogemuse, naishääle ja naisidentiteedi kujutamise üle kirjandustekstides; küsime, keda näevad naisautorid oma lugejaina ning kas nad tunnevad end tänases kirjanduselus tõrjutuna. Eesti filoloogia üliõpilaste ettekandeid kommenteerivad kirjanikud.

KAVA

14.30 Elo Lindsalu. Naiskirjandus – kellele ja milleks.

14.45 Merlin Piirve. Maimu Bergi sõltuvad/sõltumatud naisekujud.

15.00 Erika Pääbus. Naiselik enesekehtestus Eeva Pargi novellides.

15.15 Mari Peegel. „Oma“ ja „võõras“ Kristiina Ehini luuleilmas.

15.30 – 15.45 Kohvipaus

15.45 Karin Pallon. Huntnaine Helga Nõu romaanis „Hundi silmas”.

16.00 Elinor Taluste. Naiskirjaniku portree: Kärt Hellerma.

16. 15 Gerli Punison. Elo Viidingu feministlik kirjutus.

Diskussioon jätkub kohvilauas.

Kõik huvilised on oodatud!

Kontaktisik: Elo Lindsalu elo@tlu.ee

Baltic Pride 2009, Riia

Elevust tekitavad Riiast saabuvad sõnumid juba enne ärasõitu – LGBT-de (st lesbid, geid, bi- ja transseksuaalid ning -soolised) ning teiste rahu- ja rõõmsameelsete marss on Riia linnavolikogu poolt ära keelatud. Läti LGBT-õiguste eest seisev kodanikeühendus “MOZAIKA” esitab otsuse peale vaide. Reedel, päev enne pride‘i peaks toimuma pressikonverents ja poliitiline debatt.  Pressikonverents Stockholmi Majanduskoolis jääb ära, sest kohus ei ole veel otsust langetanud.

Auditoorium täitub. Debati paneeli juhib Läti väidetavalt ainus avalikult homoseksuaalne kuulsus – välisläti päritolu ajakirjanik Kārlis Streips. Keynote speaker on Rootsi integratsiooni ja soolise võrdõiguslikkuse minister Nyamko Sabuni, kes räägib vastavalt olukorrale – nii linnast kui ka saalist tulevatele pingevõngetele kõigutamatu kindluse ja sisendusjõuga vastates. Üks mu reisikaaslane,  homoseksuaalne noormees Rootsist, sosistab enne algust: “Leian, et proua minister on väga ilus naine.” Nõustun. Aga see ei ole peamine. Väga hea kõne – milline toetus Balti seksuaalvähemuste poliitilistele püüdlustele! LGBT-organisatsioonidel on mida Rootsi eesistumisajast oodata.

Peamine on üle-euroopaline toetus Baltic Pride’ile. Eriti selgeks saab see mitte siis, kui Läti kandidaat europarlamendi valimistel Pēteris Viņķelis soovib kasutada võimalust rääkida läti ja mitte töö- ehk inglise keeles, mille peale 90% auditooriumist klappide järele haarab ning Viņķelis võib tagasi inglise keelde lülitudes nentida: “Tahtsin vaid teada, kui palju siin õigupoolest lätlasi on,” vaid siis, kui joome Reval Hotel Elizabetes head veini, mille eest on tasunud Madalmaade, Rootsi ja Briti saadikud (st nende päritolukuningriigid). Saadikud võtavad sõna nii debatil kui ka vastuvõtul ning mõnda on näha ka järgmisel päeval ülirangete turvameetmetega paraadil. Kas pean täpsustama, et Eesti saadikut Riias ei ole kuulda ega näha.

Keset diskussiooni saabub teade kohtust – tagurliku linnavolikogu keeld on halduskohtus ümber lükatud. Tormiline aplaus. Esitletakse noort naisjuristi, kes Mozaikat esindas. Pride toimub! Pinge langeb.

*

Laupäev, 16. mai. Koguneme raudaiaga pargis. Parki pääseb üksikutest tava- ja märulipolitseinike poolt valvatavatest väravatest, kus püütakse eraldada terad sõkaldest, st, üldistavalt öeldes, homod neonatsidest. Turvameetmed ja märulipolitsei varustus tekitab kummastust ja hirmu. Eraldusaedadega on piiratud ka anti-pride liikumine. “Vastaseid” on palju ja nad on väga valjuhäälsed. “Turvalisse” aedikusse jõudnuna hakkan tõsiselt kartma. Mingil hetkel lähevad vastaliste massid liikuma – meid on nendega võrreldes väga vähe. Tunnen, et olen ümber piiratud kurjadest ja vihastest inimestest, kes mu puuri varbade taga edasi-tagasi sõeluvad. Mulle tulevad meelde eelmisel õhtul Riia “ametlikus” homobaaris kuuldud lood vägivallaaktidest erinevatel pride’idel – lastega marssinud lesbide peksmine ja politsei demonstratiivne sekkumatus, osalejate  pihta ekskrementide loopimine jms. On külm ja kole ootamine, pinge tõuseb.

Vikerkaarelippude alla koguneb üha enam inimesi, Amnesty kollaseid särke on kenake hulk, paljudel käes sildid riiginimedega, kust on tuldud Riia marsile solidaarsust avaldama. See on kõik väga liigutav. Hirmutunnet hakkab tasapisi kõrvale tõrjuma elevus poliitilisest aktsioonist, rõõm kogukonda kuulumisest. Mõne kohati eufooriliseks kalduv erutus on nakatav. Mõtlen tuule käes neid kerge rõivaga inimesi vaadates, et võib-olla soojendab demonstratsiooni palavik neid nii üles, et heidetakse needki rõivad ült. Minu eelarvamus seksuaalse vähemuse suhtes on seksuaalset laadi?!

Marsime piiratud alal, Amnesty inimesed hõikavad õigusi nõudvaid loosungeid. Küsivad, kuidas on “human rights” eesti keeles. Mõni aeg hüüabki umbes 50-pealine hulk Riia tänavatel “inim-öiguzedd, inim-öiguzedd”. Aia tagant põrnitsevad lihaselised jorsid, kulm kipras. Mõned karjuvad solvanguid, roppusi (?). Ma ei saa neist õnneks aru. Lehvitame neile rõõmsalt roosade roosidega ja viibutame nende suunas inglise-, liivi-, läti-, vene- ja eestikeelseid plakateid – “Helmi, ma armastan Sind!”, “Gay rights are human rights”, “Inimõigused kõigile” jne jne. Formaalsele marsile järgnevad kõned, tervitused. Kogu ohuolukorra steriilsusest – oleme faktiliselt kõndinud julgestatud koridoris – hoolimata olen väsinud ja läbi. Lahkume koju, kus saab toimuma Baltic Pride 2011.

5. mai (2)

Kui ilus on praegu Maarja-Magdaleena kalmistul, kuhu on maetud vanaema emapoolsed vanavanemad. “Gustav Inn perekonnaga“. Ei kuupäevi ega naiste nimesid. Nii olevat tahtnud Marta Kurg, kes ei ole ise sinna oma vanemate kõrvale maetud. Mäletan, kuidas nooremana (teismelisena, ülikooliajal?) pidasin vanaemale monoloogi, et ei ole mulle see “surnute kummardamine” meelt mööda ega arusaadav. Vanaema vaid muigas ja tõsines siis. [Olen nüüd kirjutanud päevaraamatusse kuivõrd teisiti ma mõtlen.] Nii kaua, kuni kitkun kevadel enne Jaanipäeva (igas surnuaias on kalmistupüha erineval ajal!) Tartumaa ja Valgamaa vanadel kalmistutel (Maarjas on uus osa ühel pool teed ja vana teisel) perekonna hauaplatsidelt umbrohtu ja rehitsen sammalduma kippuvat liiva, on mul veel see teine, “vabariigiaegne” maailm. Ja vanaema on muidugi sillaks sinna maailma.

Kuulasin ei-tea-mitmendat korda, ja üha suureneva helluse tundega, lugu, kuidas köster Gustav Inn oma lapselapsi – minu vanaema ja ta vanemat õde – hobusega Tartusse koju sõidutas. Kui mitu tundi sõitu, ja mida vanaisa, muidu nii vaikne mees, lastega rääkis. Tuisanud teed, kus roopad vaid ühele hobuveokile jne jne.

Ja tädi Helga – vanavanaema õde, keda hästi mäletan Tartust, kes elas palju aastaid oma vanemate kodus Maarjas. Tantsis rahvatantsurühmas. Naiskodukaitse liige. Oli vallamaja kantseleis tööl. Keskharidusega, aga andekaks ja targaks peetud. Ülikooli jaoks polnud arvatavasti raha. “Tädi Helga tegi käsitööd ja oskas kõike parandada – teha “meestetöid”.” Tegi sisse kõik konservid. Aias oli palju kirsse. Suvel tehti tikriveini; kauemaks pandi seisma veini nendest aastatest, mil leidsid aset olulised perekondlikud sündmused (ristsed, täisealiseks saamine või leer vms). Jne jne.

Olen kirjutanud, et kadunud maailm, aga see ei ole päris nii. “Maarja-vanaisa” Gustavi ehitatud maja on endiselt kalmistu kõrval ja ilusam kui kunagi varem(?). Kadumas maailm? Kõik need kohad, majad, inimesed, koerad, hobused, mööbel, koduveinid…

Näha ja omada midagi, mida ma oma eluski näinud pole.

5. mai

Täna, ärgates päevasest uinakust taaskord see vana jäle tunne – hetkeks ei tea ma, kus ma olen, kes ma olen ja kellega olen. Selle teadmatusehetke jooksul jõuan mõelda: On see tõesti minu maja? Elan ma siin üksi? Ahh jaa,  olen kellegagi. Kes ta on? Tema on Tema ja mina olen temaga. Siis alles tuleb kõik tagasi. “Hetkeks” – täna üheks pikaks (!) hetkeks – ei ole ma/mul midagi.

See on võrreldav unes kukkumisega. Unekukkumisel on kehal õudne pidetu tunne. Selle peale ärkad, süda peksmas. Minu unustusekogemuses kogeb vaim sellist kukkumist, langen ära oma kaalutuks muutunud sisikonnast ja kerest.

* * *

Kevadest tunneb rõõmu kõige rohkem see, kes on juba lagunemas, kes on juba surnud. Kes on kõike näinud, ja korduvalt. Ainult ühte ei ole ta näinud, üksnes oodanud ja unistanud sellest. Sellest ongi see raamat. Omamoodi “Armastus koolera ajal”.

Kui kaua võib oodata, ja kas me vananeme oodates, jõudes, vahel, armastuse ära oodata? või vananeme armastust oodates mitmekordse kiirusega? aga ei sure.

* Kirjutada oleks paljust, aga ka muud on vaja teha. (Kui koomiline selline sedastus iseenesest on! Suudan nüüd enesele selgeks teha, et midagi on v a j a teha. Sellest isegi elevusse sattuda. Õnnis elevus!)