Valge. Valge lina. Valge magamistoasein. Valge valgus. Lumi ja taevas. Valged aknaraamid. Valge.

Emakass. Valge. Valge karv.

Valgel linal.

Mina.

Veel valgust aknast vastasmaja tagant.

Heli. Ida gongid, haamrikesed, linnud, kellad, tšük-tšük-tšüg-dšüg-dšügi-dšühh. Ta-ta-taa-ta-ta. Uuesti algus-tong,… väikesed linnud. Kellakägu.

Emakassi helesinine silm. Ja kõrvade

liikumine.

Mina ikka veel lihaine veri.

Külm tungib vaikselt tuppa. Lumi.

Aknapraod teen suuremaks, et lumi ja jää tuleksid sisse.

Sees on juba valge.

Et kõik tarduks sees nagu on tardunud väljas.

Lihale pulsile valge kirme.

This slideshow requires JavaScript.

Paater Nicanor tegi pühapäevases jutluses teatavaks, et José Arcadio ja Rebeca ei ole õde ja vend. Úrsula aga ei andestanud neile iialgi seda, mida ta ta pidas täielikuks sündsusetuseks, ja kui noorpaar kirikust tagasi tuli, ei lubanud ta neid oma majja astuda. Temale olid nad niisamahästi kui surnud. Nii üürisid nad siis väikese maja kalmistu vastas ja asusid sinna, ilma et neil oleks olnud muud mööblit peale José Arcadio rippmati. Pulmaööl hammustas Rebecat jalast skorpion, kes oli pugenud tema tuhvlisse. Tema keel kangestus, kuid see ei takistanud neid veetmast kärarikkaid mesinädalaid. Naabrid kohkusid karjetest, mis äratasid kogu linnaosa kuni kaheksa korda öö jooksul ja kuni kolm korda siesta jooksul, ja palvetasid, et säärane pöörane kirg surnute rahu ei hakkaks häirima.

G.G.M. lk 80

Ristiisa kui ooper-film või isegi balett-film (automaatrelva kuulid panevad kehad muusika taktis tantsima, karglema). Oli aeg, kui ma sain naudingut sellest, et ärritada mehi, kes pidasid Ristiisa suurimaks žedöövriks, öeldes, et seal ei ole midagi, seletades neile, kuidas nad eksivad, kui “vale” see film on, ja mida see (kohmakalt ja kehvalt) poetiseerib jne jne.  (Muide sama olen teinud Napoleoniga. Eriti vanemad mehed lähevad selle peale täiesti pöördesse, kui öelda, et Napoleon oli tegelikult argpüks ja kehv väejuht – oot, mitu korda ta oma armee maha jättis? Kaks! Kaks korda põgenes ta ja jättis mehed võitlusväljale.)

Aga, nüüd näen :D, et seal on momente ja kokku kõlab kõik nagu üks tants või üks (!) muusikateos. I know, it was you!

Sina ise

Miserere mei!

Ma kavandasin romaani.

Kus Naine on armunud Armastusse. Armastuse looja – Mees – sünnitab aga ühel päeval Armastuse, mis ei vasta Naise ootustele, Naise armastuse nõudmistele. Kes teab, kust need nõudmised pärit on!

Kus Naine ja Mees on voodis pärast seda, kui vähemalt üks neist on maitsnud Naudingut, ja Naine, laps temas, küsib: „Kas armastad Sa mind? Kas armastad mind alati ja igavesti? Mis saab meist? Kuidas meie lõpetame?“ Oi, kui rumal see Naine on!

Kus Mees ütleb: „Ma ei saa seda Sulle öelda. Ma ju ei tea! Olen alati arvanud alguses, et tean, aga nii ei ole kunagi läinud. Kui ütleksin, siis jutustaksin Sulle vaid muinasjuttu.“

Kus Naine tahab pakkuda mehele hõrgimat naudingut – võib-olla on see anaalseks, millega ta seni ei ole kordagi nõustunud, ehkki Mees on seda temalt soovinud, palunud – pärast seda, kui ta on Mehe himu häbenenud, jälestanud, alavääristanud, ja nüüd ei suuda Mees seda ülimat armuandi vastu võtta. Oi, kui julm see Naine on!

Kus Naine ütleb: „Kallis, kas Sa pead sigaretti tõmbama? Pead Sa tõesti dringi tegema? See ei ole Sulle hea!“, pärast seda, kui ta on Mehe vaimselt ja emotsionaalselt amputeerinud, köndistanud, võtnud kõigepealt ühe jäseme, siis teise, kui esimene on hakanud paranema, lömastanud selle uuesti. Oi, kui julm see Naine on!

Kus Naine kontrollib, allutab, saab armastuses Mehe üle võimu tappes – „Teeme nagu tehakse suurtes armulugudes! Nagu Maimu ja Vaino… Surm on väljapääs. Kas valid Armastuse või Elu? Mõlemat ei saa!“ Oi, kui hull see Naine on!

Kus Mees ütleb lõpus: „Ma olen Sulle kõik andnud! Nüüd soovin aga selle kõik hävitada. Põletada nagu anastatud linna või nagu käsikirja, mis on selle loojale palju kannatusi toonud õnnetu armastuse vili, värdjas, sohilaps.“

Kus Mees, julmus temas, ütleb: „Ma olen Sind veelkord haneks tõmmanud! See on siin. Sinu ees. Minu käes!“ Käsikiri ei põle, armastus ei kao.

***
Üks asi vaevab mind. – Kui eelduseks on, et tõeliselt julm, leidlikult ja loomutruult sadistlik saab olla vaid ingellik, sest vaid pahetu kõrval saab brutaalne kirglikult võimule, ning julmus peab lähtuma kirest, on karakterid puudulikud. Sest nad on inimesed? Vaid jumalad võivad olla korraga ingellikud, julmad ja hullumeelsed!?

Prioriteedid ehk vihm paraadil

Kõik räägivad ihast, aga kirge ei ole kusagil. Kirg on halb maitse Seewaldi tagatoas, keskealiste naiste (kas on kedagi, kellesse suhtutakse Eestis suurema põlgusega kui üksikusse lastetusse keskealisesse naisesse, kes ilmutab (veel) kire võimalikkuse tundemärke!?) raamaturiiulitel jne jne. Iha-pidu on pettumuse, hirmu ja kibestumuse, täitmatuse (?) tähistamine (st selebreerimine :). [See blogi on mh sellest! :)] Oi, ma olen sellest tüdinenud!

 

Usk! Nt ei ole armastuse küsimust, aga on usuküsimus.

Olulisim neist on usk!

 

*****
Yes, I’m religious. Very, very, very religious.

Kus või kuidas me õpime armastama?

Alguses armastavad meid meie vanemad & vanavanemad. Me ootame neilt tingimusteta armastust, aga ka nemad ei armasta meid tingimusteta. Lapsed ei või seda kannatada, meie ei või seda kannatada, aga nad ei saa midagi teha.

Vanaema, vanaema, räägi, mes ma tegin! Räägi, mihande ma ollin!

Aurelia

Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: “Tola!”, peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: “Sina jäle!”, peab minema tulepõrgusse.

Mt 5:22

Kahi

Alguses oleme kõik Irons’id. Näo iga närv väreleb vaevumärgatavalt, pealt tüüne ja vaoshoitud, seest laava. Ja pärast – pärast oled vaid hea perekonna võsuke, kelle keha prantsatab lõpus keerdtrepilt kahhelkividele; kes üksnes meenutab Tema õnnetult otsa saanud venda, esimest armastust. Me oleme kõik need ihast ja õnnest hullud, traagilised ja õnnetud kujud. Seda on jäle avastada.

 

6. jaanuar 2012

Ta keha oli nii soe jope all. Padi lõhnab õrnalt tema järele. [...]

Tuba on ilus. Eile tegin valmis voodi. Tuba on roheline, kassid on valged ja tumehall – ilusad, pehmed, armsad, armastusväärsed.

Nii ilusad, armsad.

Meie vaikelu. Meie elude ilu. Meie raamatud!

5. jaanuar 2012, N

Usk! Kindlus. Ja käitumine vastavalt.

Eile – J.Joyce’i kirjad ja erutus, viskasime koju tulles riided seljast.

[...]

Kuidas laen end mina. Ja kuidas tema. Mina olen dünamiit.

Ilu. Nii nagu mina olen ilu hinnanud. Sellist ilu, mida iluks pidada – nii vähe seda leidnud. Temas leidnud selle ilu.

Ilu.

S. Calle – algus väga valus, päris, reaalne. Tahtsin lõhkuda, peksta segi suure saali esimese seina tekstide klaaskastid (kohtunik, kriminalist, ema). Teisel seinal – tõlk, diplomaat, keeletoimetaja, latinist – kirja mõju hakkab neutraliseeruma. Algne sisu – rupture, valu – hajub. Jääb naiste vandeseltskond. Krahvinna de Toggenburg – lintšimine. Seal, kus naised kõik koos tegutsevad (video!), on juba paranemine, teraapia. Women power. Sõdalased.

***

Sitt päev, sitt nädal, sitt pühadeaeg, sitt kuu, … “Sitt aasta” – harvaesinev feministlik žedööver. Film naisest, kes on subjekt. Naine, kes on, räägib, elab ise.

Ma käiksin ka koguaeg oma nelja kasukaga. Sõjarüü minu keha ja maailma vahel.

Sirutasin käe võõrasse riiki ja puudutasin tundmatut olevust. Üldse hakkas maa peale ilmuma olendeid, keda siin talvel ei olnud – nagu näiteks väike kähar leht vundamendipraos. Sõin selle silmanurgast lumikellukeste poole vaadates aplalt ära, silitasin neil siiski igaks juhuks päid nagu koertel ja julgustasin: “Põle kedagi, ega ma t e i d ära süüma ei akka!”

V. L.

Surmav nali

Jumalik

straight talk

Inimesed on sõdurid. on robotid. kui nad tänaval sammuvad. ühes suunas. pilk mineku suunas.

*

Papa, kas täna viiasse kuusepuu välja?

Jah, Tiiduke.

Mul on väga kahju, kohe nutma ajab, papa!

*

Mamma on 82 ja hoolitseb papa eest. Ja ta on igatepidi nii vägev ja austust äratav. Vankumatu. Ja meie teised muudkui vangume ta ümber ja toetume veel tallegi. Ütlesin talle, et ma olen armastanud juba poolteist aastat naist. Ta ütles, et see nüüd küll asi pole, mille pärast me suhted peaksime katkestama. Aga nüüd katkevad suhted hoopis selle naisega. Ja kogu elu ja mõtlemine on jälle peapeale pööratud. 24. tundus, et midagi pole jäänud. Midagi ikka on. Töö on, ma ise olen, ja ma ei ole päris väärtusetu, isegi kui kõige kallim püüab vastupidist öelda.