Mimi Kolla arvab, et ta sureb

Kõige sagedamini minestas Mimi Kolla transpordivahendites, kinodes ning meditsiiniasutustes. Reede keskpäeval oli Mimil aeg maakonnahaigla neuroloogi juures. Kerge vene aktsendiga kõnelev keskealine naisarst tundus asjalik ja suhtus värske patsiendi minestustesse äärmise tõsidusega. Igasuguse katse selgitada arstile viimase kollapsi võimalikke põhjusi lämmatas dr Puža aga otsustavalt poole lause pealt oma tüseda, presidendi proua kõhnumiskampaania poolt puutumata käega õhus tõrjuvaid liigutusi tehes. Nii ei saanudki doktor teada Mimi meelest märgilise tähendusega asjaolu, et viimatine teadvusekaotus oli aset leidnud kinos hetkel, mil filmi kõrvaltegelane – kasuisa poolt kuritarvitatud teismeline tüdruk – lõikab kääridega teadvusetult lebaval kasuisal peenist küljest. Mimi sai kuulda arsti teooriaid kõikvõimalikest ja võimatutest diagnoosidest. Pärastlõunal väljus ta sellest labürindina mõjuvast 80ndate lõpul ehitatud kütmatust koloss-raviasutusest pihus pakk saatelehti edasistele uuringutele ning kindla veendumusega, et ta on väga haige, võimalik, et isegi suremas.

Samme mere poole seades püüdis Mimi viimastel päevadel ja nädalatel juhtunut mõttes loogiliseks tervikuks ehitada. Vähehaaval asetuski kõik piltmosaiigi tükikestena omale kohale. Kust oli Mimi hiljuti lugenud, et surma läheduse tajumine paneb mõned inimesed kontrollimatult lalisema – nii pidi tundmatu mõtleja järgi üritatama surma edasi lükata. Eelmisel õhtul sõbrannadega kohvikus veini juues oli ta tsenseerimatult jutustanud teistele oma erootilisi unenägusid. Ja kui nende unenägude peale mõtelda, siis ka seal avaldus surma lähedus või vähemalt enneaegne vananemine. Mimi oli noori mehi põlastanud. Tema arvates oli nende hulgas liiga palju arrogantseid kukelikke isendeid. Nüüd aga oli tema unedes toimunud järsk nihe – mõttetud naerusuised punnis biitsepsitega noormehed olid saanud tema iha objektiks. Mimi leidis, et nüüd tahab ta neid – kõiki ja igaühte -, nagu juhtus tema viimases unenäos. – Hitchcockilikus suure raudteejaama ootesaalis nägi ta kuut või seitset ilusat, elusat ja lõbusat lihaselist noormeest, kes jooksid tema ees läbi-segi naerdes ja oma keha demonstreerides. Unenäo-Mimi vaatas neid ahnelt ja ütles endale, et tahab ühte neist, mõeldes –  ükskõik millist.

“Kas tõesti hakkan oma eluvaimu kuhtumist kompenseerima noorte meeste järel jooksmisega?”, küsis ta endalt murelikult.

võimalik, et jatkub…

Lugege

…uut intrigeerivat blogi ylestunnistused.wordpress.com

Gordon Marino: Kierkegaard diivanil

…; kuid refleksioon ei vangitse kunagi kindlamalt kui siis, kui ta loob oma püünise eimillestki, ja kunagi pole refleksioon rohkem ta ise, kui ta on eimiski. On vaja erilist refleksiooni või õigemini suurt usku selleks, et kannatada välja eimiski, s.t. lõpmatu, refleksioon.

Surmatõbi, lk 35

Meeleheide on olukord, kus Ise on “eimiski”.

Surmatõbi, lk 158, 17. märkus

Gordon Marino, filosoofia õppejõud,  Howard ja Edna Hong’i Kierkegaardi raamatukogu direktor, Cambridge’i Kierkegaardi kompanjoni kaastoimetaja, tegev poksitreener ning Wall Street Journal‘i poksiveeru kaastööline, kirjutab NYTimes‘is:

If Kierkegaard were on Facebook or could post a You Tube video, he would certainly complain that we, who have listened to Prozac, have become deaf to the ancient distinction between psychological and spiritual disorders, between depression and despair. /…/

On the issue of depression of which Kierkegaard and his entire family were very well acquainted, Kierkegaard could have been a reductionist. He seems to have recognized that we could be born into the blues. In 1846, he sighed:

I am in the profoundest sense an unhappy individuality, riveted from the beginning to one or another suffering bordering on madness, a suffering which must have its basis in a mis-relation between my mind and body, for (and this is the remarkable thing as well as my infinite encouragement) it has no relation to my spirit, which on the contrary, because of the tension between my mind and body, has gained an uncommon resiliency.

The spirit is one thing, the psyche another: The blues one thing, despair another.

Soojus II ehk kõigest üks päev

31. juulil 2007, üks päev pärast Ingmar Bergmani surmapäeva, avaldas Guardian rea järelehüüdeid. Ühes neist meenutab filmikriitik David Thomson, et 1957. aasta filmis “Maasikavälu” sõidab professor Isak Borg (Victor Sjöström) Lundi autasu saama. Teel seisab Borg oma meenutustes ja unedes vastamisi minevikuga, kust vaatavad vastu läbikukkumised  eraelus.  Thomson kirjutab: “Näeme, et ta on külm mees, keda tõmbab ligi teiste inimeste soojus – arvan, et Bergman nägigi ennast samamoodi.” – Ma ei mäleta enam, kuidas ma sinna artiklile jõudsin. Mõtlesin: Jah, esmapilgul on lihtne seda mõttekäiku mõista ja sellega nõustuda. Mõelda, et ma olen isegi Bergmani alati nii näinud. AGA. Ma ei  soovi enam kuulda neid “talumõistuse” kommentaare “(õppimine/süvenemine/mõtlus teevad) targaks ja kurjaks” jne. Mõne teevadki. Paljusid teevad. Otsi lolli. Mõttetud mõtted. Püüan lihtsalt ajuaparaati elus hoida.

***

Tänase teraapia-tunni käigus tuli üles ka see:

“There are several reasons why “Know yourself” has obscured “Take care of yourself”. First, there has been a profound transformation in the moral principles of Western society. We find it difficult to base rigorous morality and austere principles on the precept that we should give ourselves more care than anything else in the world. We are more inclined to see taking care of ourselves as an immorality, as a means of escape from all possible rules. We inherit the tradition of Christian morality which makes self-renunciation the condition for salvation. To know oneself was paradoxically the way to self-renunciation. [...] “Know thyself” has obscured “Take care of yourself” because our morality, a morality of asceticism, insists that the self is that which one can reject.” (M.Foucault Technologies of the Self).

***

Ma vist ei ole veel siin kirjutanud (“paljastanud”), et mu Helsingi õppeaastal 2000/2001 rippus mu “tudengineiu toakese” seinal, otse kirjutuslaua kohal, minu käega kirjutatud tsitaat: “Self-sacrifice is a higher duty than self-development”, mille olin atribueerinud J.S.Mill’ile. Nüüd kardan, et ekslikult. Veebist leian vastupidise tsitaadi, st enesearendus on kõrgem kohustus kui eneseohverdus, ning autoriks on Elizabeth C. Stanton – 19. sajandi naisliikumise figuur. Niiehknii on tsiteerimine vägivald, miks mitte siis enda kirjutatut tsiteerida ja seintelegi riputada. Eile riputasin  praeguse töötoa seinale nimekirja pakilisematest tegemata töödest. Seegi tsitaat, mis mind iseloomustab.

***

“Tahan jääda talveunne.” Või: “Peaksin saama jääda talveunne.” Paradoksaalselt (!?) unistan kõige enam sellest, et oleksin 25 aasta pärast (elus ja) selline mamsel nagu Stantonit siinsel wikist võetud pildil esitatakse. Võin olla ka Susan B. Anthony (seisab), olen temalt midagi lugenud/kuulnud, kuid ei meenu, mida! [Pidin kirjutama tõsiselt oma tänasest päevast - või lõunatunnist eneseteraapiaga, kuid välja tuli jälle (must-)huumor.]

***

Muidugi on see oluline, mida sa teed. Alati midagi muud. Mitte päris seda. Nii et “see” ununeb. Ikkagi skisofreenia!

Inspektor Suursüda vaatab netis pilte

steamin’

(stee-min) Slang, chiefly Scot. -adj. drunk, the state of having consumed too much bevvy. (see also pissed, stoned, miraculous, legless, smashed, minced, mortal, wrecked, welly’d, arsed, blazin’, buckled etc).

Inspektor Suursüda saab koolitust

Inspektor Suursüda astus kaiäärsest spaa-hotellist tänavale ja hingas üle pika aja sisse pärisõhku – õhku, mida ei paisanud tema näole konverentsisaali sundventilatsioonisüsteem, vaid looduslik tuulejõud, praegu ehk isegi kuni 17 meetrit sekundis. Koolitus oli seks korraks läbi. See oli olnud huvitav, keskmisest paeluvam, kuid inspektoril oli koolituste kohta oma ütlemine: „Koolitused on toredad küll, kuid veel toredam on, kui need läbi saavad.“ Suursüda kammis oma väsinud ajus läbi kahe päeva jooksul kuuldut – põgenikud, varjupaiga taotlemine, inimõiguste rikkumised, riigi kaasosalusel toime pandud seksuaalvägivald, mille eest pidid võõramaised naised põgenema jahedatesse põhjamaa ja lääneriikidesse, kus neid juba piiril ei mõistetud. Koolitus pidi õpetama neile musta riietatud naistele ja punetavate nägudega politseinikele seda, kuidas empaatiliselt märgata ning mõista „soolist“ ja „soopõhist“ vaenamist. Suursüda pea tuikas, nagu ikka pärast rutiinist eristuvat päeva ja mõttepingutust. Ja väsinud oli ta ka. Koolitus oli kestnud poole viieni, pool tundi oli ta tööajas võitnud – üheksast viieni kestma pidanud seminariseeria oli pool tundi varem lõppenud. „See lubab mul tegeleda täna õhtul pooleliolevate artiklite lõpetamisega,“ sisustas ta mõttes juba oma üllatuslikult pikemaks kujunenud õhtut. Trammi ei tulnud kaua oodata ning see ei olnud nii täis kui tavaliselt tööpäeva lõpul. „Mul ei ole just põhjust nuriseda, eriti nende räigemate soovägivalla lugude valguses, mida briti ja rootsi koolitajad just puudutanud olid. Ja ma tunnengi end paremini!“ püüdis ta end häälestada vaba õhtuga sobivasse meeleollu. „Mis kuradi pärast pidin aga kohvipausil lugema oma kolleegidele, ootamatult ja kõigile piinlikkust valmistades „leili minnes“, literaalselt moraali positiivsest mõtlemisest, mis saavutatakse oma murede ja hädade kõrvutamisel ülejäänud inimkonna poolt kogetavate õudustega!“ …

Kurvikad naised pildile!!!!!

Oktoobri alguses kirjutas Bust volüümikate naiste võidukäigust vaiksest  trügimisest kõhnade modellide kõrvale. Nüüd on meil ka oma (kohalik) avaliku elu tegelane, kes oma kurve ei häbene. Smollis!

Setokese Eesti Rahva Muuseumis

ERMi pressiteadetest:

1. oktoobril avati Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas (J.Kuperjanovi 9, Tartu) näitus soomlaste uurimismatkast Setomaale – „Lauluemade jälg. Soomlased setosid jäädvustamas“. Näituse kuraatorid on Andreas Kalkun ja Aapo Roselius, kujundajaks Andrus Kalkun.

Jaanuari keskpaigani (2010) avatud näitus tutvustab Soome folkloristi Armas Otto Väisäneni ja kunstnike Alpo Sailo ja Carl Bengtsi 1922. aasta juunis toimunud uurimismatka Setomaale. Näitusel on esmakordselt eksponeeritud välitöö tulemusena sündinud maalid ning nelja lauluema büstid, samuti saab kuulata lauluemade häält.

1922. aasta uurimismatka eesmärgiks oli fonograafi, fotoaparaadi, pintsli ja savi abil jäädvustada seto laulikuid ja nende laule. Soomlastele poseerisid ja laulsid kuulsad lauluemad Miko Ode, Martina Ir´o, Hilana Taarka ja Treiali Ode. Kohtumise tulemusena koguti ja loodi mitmekesine materjal, mis annab rikkalikku teavet seto laulust ja laulikutest ning samas valgustab jäädvustajate ja jäädvustatavate suhteid.

16. oktoobril kell 18.00 toimub kontsertsarja „Tulevikumuuseumi hääl“ XXII kontsert. Seto leelotraditsioon sai sel aastal erilise tunnustuse, kui UNESCO otsustas kanda seto leelo maailma vaimse kultuuripärandi nimekirja. ERMi näitusemajas esinevad 16. oktoobril Värska naiste leelokoor ja meeste leelokoor Liinats’uraq, et pakkuda kuulajatele võimalikult mitmekülgset kõlapilti seto leelost.

Suur jalutuskäik

Oi-oi-oi, millised tulemused on väitlemisel ilma eetiliste positsioonideta! Ilma mõistuslikult läbi kaalumiseta, ilma kindla/oma seisukoha hoidmiseta…

„Ma asun sellele seisukohale, sest minule – liikuvale naisele – on see mugavam. Et ma ei peaks enam vaevuma seletama, end väsitama. Kui kõik need paluvad käed ja haaravad peod rebivad mu rõivaid ja tahavad minult midagi“, jne jne.

Suured paradoksid.

Võta vaba päev

Distants. Eemalduda vahel ka endast, ka sellest, mis on oluline, mida pead õigeks. Distants. Seda kutsutakse populaarses kõnepruugis millegipärast skisofreeniaks. Vahel anda alla ja järele mugavusele, laiskusele, ignorantsusele, uskmatusele, usuhullustusele….

Ennast nii vähe tõsiselt võtta, et sinust saab enese tõsiseltvõtmise draamakuninganna. Kõige traagilisem autotraagik. [Kuidas ikkagi luua nais-Woodyt? Ja et ta naljakas oleks. Woody oli (ja on) naljakas, sest tema neurootilisus oli naiselik ja naiselik mees on naljakas. Aga ülineurootiline naine? Kus siin potentsiaalne nali võiks peituda?] Traagilised inimesed ei ole naljakad, vaid õudustäratavad. Tõsised (nui neljaks professionaalsed) inimesed ei ole austusväärsed, vaid väsitavad ja hirmutavad. Ma näen seda ise! Näen ennast fotodel nägu krimpsutamas, kui teised pinguldavad oma näolihaseid, et fotogeenilisus esile tuleks, et püüdlikult vaataja poole naeratada.

See kõik on siin väga imelik ja absoluutselt mitteäratuntav.

(Päikselisel hommikul tahaks karata õhku nagu (Punane) Draakon või muu peaaegu lennuvõimeline võitlusfilmi kangelane. V(õitlusv)aim tahab välja.)

Ma tõesti ei tea miks.

Iga naine on oma orgasmi sepp

Soojus

Ühel õhtul jood Bairro Alto tänavatel portot, kaod inimmassi, teisel istud taas oma vanas räpases köögis, nagu kõik oleks olnud vaid uni. Erinevate kohtade ja aegade ühildamatus. Ise oled aga kõikjal ja alati sama. (Või peaaegu sama?) Sama eksinud ja pidetu.
***
Eddi – üks mu kahest “lõunamaa sõbrannast”. Mu vastandid? – värvid vs kahvatus…rahu vs närvilisus…enesekindlus vs hüsteeriline ebakindlus ja enesekaotus… See kõik on väline ning väline on ainus, mis loeb. Selle ühe õhtu ja öö valguses mõtlesin paralleelselt tagasi ka Martaga kohtumisele – kuidas hispaanlanna sümpaatia-avaldused eestlasel jalad nõrgaks/alt löövad. Meie tutvuse algusest saati olid need ka füüsilised. Lapseliku sõbranna kombel võis ta mulle spontaanselt musi anda või pai teha. Nagu nüüd Eddi, kes keset toidupoodi mu näo oma käte vahele võttis. Sulan üles (ja mina – või mu pingesõlmedes kontsentraattuum – valgub maha/laiali?) nagu ärev laps, kellele ema äkitselt kogu oma tähelepanu annab. (Muidugi ongi mitmed suhted teiste tüdrukute ja naistega ka ema-tütre suhte jäljendused, võib-olla isegi aseained.)

Ja ilu! Tema kaunis meikimata nägu võttis õhtusöögi kestel Tejo ääres nii erinevaid ilmeid, selle värvingud muutusid niivõrd, et oleksin justkui istunud silmitsi  mitme erineva naisega. …soojus vs krooniline frigiidsus.

Lugege klassikat

Pöördun aegajalt (aastate lisandudes küllap üha enam ja enam) tagasi teatud tekstide juurde. Nende hulgas on ka ajakirjanduslikke artiklikesi ja intervjuusid. Omamoodi klassik mu silmis on Ekspressis 2007. aastal ilmunud vestlus Aleksander Pulveriga. Kõrvu draama ja komöödia (umbes nagu Sono Sioni filmis “Love exposure”, mille vaatamine kinos päädis minu jaoks kerge teadvuse kaotamise ja püksi kusemisega, sellest ka hiljutised enigmaatilised vihjed Jaapanile), teadmine ja ….jne. Üks mu lemmiklausetest:

See maailmapilt, mis meil siin on, arvamine, et hommikul toast välja minnes tullakse ka tagasi, see on mõneti illusoorne.

Unenägude madalad laed

16. aprill 2008

Mu unenägude laed on madalad. 2 unenägu ühes: kokkusaamine A.A.-ga. Ta ei taha rääkida. Tal oleks nagu kiire. K. on ka seal. Me oleks nagu P. tänaval. A. hakkab järsku klaverit mängima nagu ta iial pole mänginud. Helid on aga nagu süntesaatorist – klaver pluss trumm. Eelkõige on kuulda trumme. Suurepärane trummisoolo. “Ah siis nii halvasti läheb!”, mõtlen mina.

Siis kohtumine M.-ga. Ma olen lasteaiakasvataja tänaval, kus töötab mitmeid mu endisi klassikaaslasi (Maido on vanaraamatu kaupmees). M. on ülemeelik, räägib muudkui naljalugusid ministeeriumist, aga mind ei kuula üldse kuni seda talle ette heidan, ka seda ta ei kuule. Oleme vist Kuressaare tänavatel, on väga külm. Unenägude atmosfäär on nagu mõnes Kafka raamatu vanas ekraniseeringus(!). Must-valge ja beežid toonid, pisut kulunud lavadekoor (30ndad), madalad laed!

17. aprill 2008, neljapäev

Palju unenägusid. Väiksed poisid (heledate peadega) suurtel ratastel demonstratsioonesinemisel mingil suurel (laulu-)väljakul. Käed lahti sõit jms. Ainult üks ei kukkunud. Kõik teised. Ja jäid maha lamama. Jooksin arsti järele. Enne seda püüdsin neid aidata. Halb, mitmekordne ärkamine: süümepiinad ja teadmatus (mida tegema pean?).

Harjutada jälle taluma…

Soo(b)loogi päisefotost 2

Pealisfotoks tahtsin sedakorda pilti Janine Antoni 1992. aasta tööst “Loving care”. Performance’il “I soaked my hair in dye and mopped the floor with it” kasutas ta juuksevärvi Loving-Care (naturaalne must). Otsides pilti internetist, leidsin, et hiljuti (?) on Lilibeth Cienco Rasmussen (vt temalt nt videot, kus see taani kunstnik (taas)esitab Shigeko Kubota 1965. aasta performance’i “Vagina Painting”) taasloonud selle teose ning sellest on veebis värvilised fotod. Musta värvi kõrval kasutas Rasmussen ka sinist.

*

Antoni on oma hella hoole kohta öelnud järgmist: Performance wasn’t something that I intended to do. I was doing work that was about process, about the meaning of the making, trying to have a love-hate relationship with the object. I always feel safer if I can bring the viewer back to the making of it. I try to do that in a lot of different ways, by residue, by touch, by these processes that are basic to all of our lives…that people might relate to in terms of process, everyday activities— bathing, eating, etc.

Sõbrad

Franz Wright is uningratiating, bumptiously witty, inexhaustibly joyless and routinely surprising. /…/ Troubled childhood, bad brain chemicals, addiction, recovery and death dominate Wright’s work. /…/ Politics, current events, sex, pop culture, food, social interaction and work other than poetry-writing are mostly absent from “Wheeling Motel.” /…/

Riding the subway I glimpse myself
in the seat next to mine
in the adjacent universe
one urinous drooling but otherwise fine human
hamster attempting and repeatedly failing
to pour cough syrup into a spoon

/…/ Wright is also capable of great charm, as when a pretty girl asks him to sign her cigarette, which she then lights and smokes. The poet says he’s

the happiest man
that I have ever known —

I have seen my end
and it is someone else’s
body, breath,
and lovely
inspiration.

“Dark Glamour”, Daisy Fried, NYTimes’ Sunday Book Review. (Loe, kuigi tihti on kriitiku küsimuse püstitused kuidagi kobavad ja piinlikud.)

Õhtul loe aga endale:

Auto-Lullaby

Think of a sheep
knitting a sweater;
think of your life
getting better & better.

Think of your cat
asleep in a tree;
think of that spot
where you once skinned your knee.

Think of a bird
which stands in your palm;
try to remember
the 21st Psalm.

/…/

If you feel thirsty, then
drink from your cup.
The birds will keep singing
until they wake up.

***********

Mõni tekstinäide veel: http://www.webdelsol.com/Perihelion/wright.htm

Auto-Lullaby

Think of a sheep
knitting a sweater;
think of your life
getting better & better.

Think of your cat
asleep in a tree;
think of that spot
where you once skinned your knee.

Think of a bird
which stands in your palm;
try to remember
the 21st Psalm.

Think of a big pink horse
galloping south;
think of a fly, and
close your mouth.

If you feel thirsty, then
drink from your cup.
The birds will keep singing
until they wake up.

Europarlament mõistis hukka Leedu homovastase seaduse

Ometi üks kiirem reageering! Loe Euroopa Parlamendi resolutsioonist tänasest EPLst. Resolutsiooni täistekst inglise keeles siit. 

Ja, kes veel pole lugenud, siis 14. septembril ilmus Postimehes Christian Veske artikkel “Geide õigused ei vähenda teiste õigusi”. Väljavõte sellest:

“Sellesuvine poleemika samasooliste paaride kooselu registreerimise võimalikkuse ümber jätab tähelepanuta inimlikkuse külje. Kui ühiskonna jaoks on oluline, et homoseksuaalsed inimesed käituksid muidu täisväärtuslike liikmetena (maksavad makse, läbivad sõjaväeteenistuse, toodavad Eestile rahvuslikku rikkust jne), siis jääb arusaamatuks, kuidas (eeldades ühelt grupilt kohustuste täitmist) tekitab õiguste andmine nii suurt vastuseisu. Geidele ja lesbidele oma kooselu registreerida võimaldades ei võeta ära õigusi üheltki teiselt grupilt.

Õigusi on vaja juurde anda eelkõige ka seetõttu, et inimestel, kes armastavad teineteist ning on koos elanud, oleks olemas samuti õiguslik kaitse, kui ühe partneriga midagi juhtub. See on inimlik.”

 

Mood: kevadkollektsioon puust ja punaseks

Siin pole vist kordagi moest midagi kirjutatud. Kuulasin Cathy Horyni seletusi New Yorgis esitletud uute kevadkollektsioonide kohta – no, mis mul sellega asja peaks olema!? – unejutuna – rahustavalt mõjuval mahedal häälel, aga tugeva NY (?) aktsendiga edastatud tõsine (või ennast tõsiselt võttev) analüüs kangastest ja värvidest, vormist, viited varasematele aastatele, teistele kunstnikele ja kollektsioonidele. Väga sürreaalne.

Vaata ja kuula siit.