Päev, mil kägu kukkus

lakkamatult

õhtu, lähen mööda teed vana surnuaia poole. Teel kihulaste parved, uus linnuhääl, kujutan ette kõige jälgimat vägivalda, hämardub, naat on kõrge, ristid paistavad vaevu, kägu kukub lakkamatult, äkki kostab surnuaia tagant oksade praksatusi, ei saa olla inimene, mitu inimest?, terve sõjavägi surnute vaime, kägu kukub kõigist ilmakaartest, kõrvulukustavalt, katan kõrvad kinni, käo-kuku on mu sissepiiranud, ma ei ole seekord pussy!, see saab olla vaid loom, nad liiguvad, ronin kalmistu kiviaiale – metsseakari, pere – kaks suurt ja mitu beebit, esimesel hetkel mõtlen nende võnkuvaid turjasid vaadates, et paarituvad, aga see oleks liiga hea et olla tõsi – surnuaia taga sigade orgia – ja siis näengi väikseid. Otsivad toitu ja nõksutavad end mõnust. Lapsed jooksevad arutust rõõmust ringiratast. Õnnelik pere.

Tagasiteel ei karda. Näen esimest korda kakku. Haaran aparaadi järele ja ta pöördub ning lendab ära. Ega ta rumal ei ole.

Pildistan sääski, aga peale jääb Karja kirik.

Aias on ikka paks pilv roosilõhna – õunad õitsevad, õitsevad, õitsevad, juba pudenevad, miks te juba?, parim aeg, kõik on veel ees, kõik on juba möödas.

Kareelia

Hommikune nali

Nos vérités ne valent pas plus que celles de nos ancêtres. Ayant substitué à leurs mythes et à leurs symboles des concepts, nous nous croyons “avancés”; mais ces mythes et ces symboles n’expriment guère moins que nos concepts.

Cioran, Œuvres, Gallimard, lk 706

Ma loen Marju Lepajõe suurepärast artiklikogumikku “Roomlaste taltsutamine”. Ettekanded, artiklid, raamatuarvustused – kõik, mida olen seni lugenud, on terav, vaimukas, kaunis ning kirjutatud vastutustundega (lubage siia väike sulustatud naeratus:). Vaimustav lugemine! Ja nõuab viidatu ning algallikate lugemist. Hakkasingi eile Nurrit külastades lugema Paul Veyne’i. Nurril on (kreeklastest) ka kõike!

***Planeerisin paar päeva tagasi kirjutada paar rida soovist saada vana-testamentlikult nahutatud, sinna kõrvale sobinuks mõni Sextose sentents (Lepajõe, lk 115)  à la Iga kehaliige, mis veenab sind mitte mõõtu pidama, rebi enda küljest. On parem elada mõõdukuses ilma kehaliikmeta kui hävida koos sellega (13.). Mõni teine kord.

 

Luik

Eilse jalutuskäigu meenutuseks Tintoretto ja Boucher’ Ledad.

This slideshow requires JavaScript.

Lesk kardab kaotada

Mulle kingiti Faatum. Olin sellest parimaid palu mamma juures juba lugenud. Selteri ja Uluotsa Stalini kiitmiste ümberjutustus Soonpää päevikus on…! – seda peab lihtsalt ise lugema (ja üle lugema). [Tean, et tahtsin sellest siis, esimesel lugemisel, kirjutada siin, aga vist ei kirjutanud.] Ütlesin raamatu üleandmisel nagu koolitüdruk, kes tahab targem välja paista, et olen seda juba lugenud. Hr R ütles, et lugege siis veel. :D Loengi!

***

Millest ikkagi tuleb hirm paista välja naeruväärsena? Ja kas selle hirmu ja naeruväärsuse reaalsusega ei peaks harjuma?

***

Täna tuli selle aasta neljas Looming. Koristasin õhtul korterit, mh otsustavalt suure toa suurt lauda, mis oli mattunud paberite, raamatute ja prahi alla. Vaatasin, et muuhulgas oli seal mitu numbrit Vikerkaart ja Loomingut. Sirvisin neid, et meenutada, kas olen neid juba lugenud, sirvinud. Loomingu 3. number on Andres Ehini mälestuseks. Jõllitasin kaant uskmatult – Ehin on surnud! See oli minust mööda läinud. Kirjeldamatu õudus selle pimeduse pärast. Helistasin kohe sõbrale. Sõber ütles, et juba detsembris. Kas ma tõesti ei pannud tähele? Või ma unustasin?

Jõiste 21.04.12

This slideshow requires JavaScript.