Ärkasin kl 3 paiku, mu aju oli genereerinud konstruktsioone, kohustusi, mida pidin täitma; ärgates vasardas mu peas sõnapaar “institutsionaalne vägivald”, “instititutsionaalne vägivald”. Poole kuue paiku sain magama jääda, kl pool seitse äratas mind telefon. Mõtlesin pärast kõne, et ehk ma ei peaks minema, miks ma sellele allun, miks ma ei ole lõpuni oma seisukohtadega, enda põhimõtetega. Miks mulle seda enam vaja on? Ja vastasin, et see on naeruväärne nüüd katki jätta, midagi ei saa juhtuda. Veel autos mõtlesin, et ma olen täiskasvanud naine, ma ei tohiks karta, minuga ei saa midagi juhtuda.

*

Ma olin kindel, et kabinetis läheb ehk minut, nad ei saa midagi küsida, midagi teha. Mul ei ole midagi karta!

Mul hakkas väljudes pea valutama, selg valutama, silmad kipitasid, mul tuli meelde, kuidas aastaid tagasi oli raskel ajal mul nädalaid kestnud iiveldus. Mõtlesin, kellele mul on helistada, kes mõistab. Kontorisse naastes oli riidekapis vaid H. jakk, kõik teised lõunal – milline kergendus! Temaga just tahtsingi rääkida.

Tema oli tulnud hommikul läbi ooteruumi ja öelnud: “Tere hommikust, poisid!” ja nüüd pidin ma seal istuma veel teist korda, kui ta lahkus ja ta ütles: “Olge terved, poisid!”. Ma arvan, et ta ei pidanud mind naiseks, ega meheks. Ma olin ta silmas värd. F66.21.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Isamaa, Seks&Sugu, Vägivald, Võim

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s