See on tegelikult väga lihtne, ma tahan mäletada ja tahan, et mu mäluteave jääks, tahan, et teatud hetkest teaksid ka teised, mida mina pean väärtuslikuks teadmiseks. Ma arvan, et mulle ei tee selgeks, et see võib vaid minu jaoks olla väärtuslik, teistele on see igav. See ei ole asja tuum.

*

Esimesed kohtumised. Esimesed esimesed kohtumised jäävad meelde, mida rohkem neid esimesi koguneb, seda vähem on nad meeles.

Ma mäletan, kui palju ma hiljaks jäin, millise näoga ta ootas ja kus, tal oli käes kott õppematerjalidega, sest ta tuli otse töölt, kus me istusime, st mitte ainult restorani, vaid ka lauda, ja peamiselt mäletan ma, kuidas ta ühel hetkel keset õhtusööki mu käe oma kahe käe vahele võttis ja mis tunde see minus tekitas. Ma arvan, et see tunne sulatas mu lõplikult. Ma jäin temaga kaheteistkümneks aastaks.

*

Ja teise puhul mäletan ma teekonda kohtumisele, enda riietust, hirmu, et jään hiljaks, tema nägu, kui ta teatri ees ootas, ta mantlit, mütsi, ta riietust, kui olime kohvikus istet võtnud ja üllatust, et ta on veel palju ilusam kui olin mäletanud, ma oleksin eelistanud, et ta on vähem ilus, et mu närvipinge väheneks, ja igat teist asja, mis juhtus meie vahel sel esimesel kohtumisel.

Kui ma mõtlen sellele täna tagasi, siis näen, et olen nagu metsast linna eksinud kits, kelle uitjooksu tänavatel on kütkestav ja õudne vaadata.

*

Ma tahan, et ma mäletaks seda lõpuni. Aga ma tahan ka, et see oleks avalik teave.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Kirjutamine

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s