Ta tahtis kirjutada fragmentides, fragmentaarselt, kuni tekstifragmente ei saanud tõesti enam kuidagi üksteisega seostada, keegi ei oleks saanud teda süüdistada mõttekäikudes, põhjuslikes mõtteseostes, ühegi mõtte väljendamises. Kas ta ise oskas veel öelda, miks just need laused. Miks olid need fragmendid siin kõrvuti. Peale selle, et need olid ühe inimese kirjutatud.

 

 

 

 

Kustutasin ja tsenseerisin tekste, mis alati väljendasid ühte – kunstijärgset nussinälga. Objektistasin artisti kahekordselt, pidin saama pärast etendust ka tema keha. Tahtsin tões anastada ta täielikult, nagu ei oleks mulle puust jalge ette kukkunud ubina üles korjamisest, sellesse hammaste löömisest, isuga mälumisest ja neelamise naudingust piisanud.