Need olid olnud meie veed. Vesi loksus kivide vahel ja roosale nahale jäi vetikasegune liiv. Siin oli süüa ja soolast lõhna. Ei olnud piimjat vaipa, mis nüüd vett kattis ja küünitas kividele nagu tahaks ka kivid kinni katta. Me olime grupis, hoidsime kokku, ja kartsime samas, et nõnda näeme, kes meist järgmisena valgele vaibale kinni jääb, vangistuses mõned korrad kiljatab, kuni…

Mul on hirm ja valus, kajakate kogunemine ja lend me kohal pakub vaadet silmadele, aga ei lohuta, vaid võimendab me olukorra lootusetust.

Veel on punast valgust ja valgevaba vett, millelt puna tagasi peegeldub, aga külmavalu on teinud mind pea tundetuks, kurgus on vaid külma õhku. Me vabadusebassein jääb järjest väiksemaks, on ammu me vangla.

Need olid meie veed.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Kirg, Kirjutamine

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s