Need olid olnud meie veed. Vesi loksus kivide vahel ja roosale nahale jäi vetikasegune liiv. Siin oli süüa ja soolast lõhna. Ei olnud piimjat vaipa, mis nüüd vett kattis ja küünitas kividele nagu tahaks ka kivid kinni katta. Me olime grupis, hoidsime kokku, ja kartsime samas, et nõnda näeme, kes meist järgmisena valgele vaibale kinni jääb, vangistuses mõned korrad kiljatab, kuni…

Mul on hirm ja valus, kajakate kogunemine ja lend me kohal pakub vaadet silmadele, aga ei lohuta, vaid võimendab me olukorra lootusetust.

Veel on punast valgust ja valgevaba vett, millelt puna tagasi peegeldub, aga külmavalu on teinud mind pea tundetuks, kurgus on vaid külma õhku. Me vabadusebassein jääb järjest väiksemaks, on ammu me vangla.

Need olid meie veed.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Kirg, Kirjutamine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s