Coco

Pärast ärasaatmist ja peieolengut jõudis Michou majja ka Coco. Olime teda oodanud, keegi ei küsinud, miks ta varem ei tulnud. Olime eelmisel õhtul voodis pikalt rääkinud Coco väidetavatest probleemidest – tema surnud kallima maja korralagedusest, kassidest, tööle hilinemistest ja tema tavapärastest kogu peres tuntud kinnisideedest. Olin end ja teisi ette valmistanud, kuidas temaga rääkida, kuidas teda aidata. Olin kindel, et saan teda aidata.

Ta oli täpselt selline nagu teda mäletan meie esimesest – 1999. aasta – ja järgnevatest kohtumitest. Väike, sale ja kiire, tumedad juuksed kergelt siilisoenguna püsti, ning kohe, kui ta ruumi sisenes, ei saanud enam keegi teine rääkida. Kõik kuulasime nagu nõiutult tema jutustust oma igapäevaelust. Ainuüksi ühest autorikkega seotud olukorrast õhtusel kiirteel, kuskil Lille’i kandis, rääkis ta kakskümmend minutit. Tema ärevus, kimbatus, ja selle kõrval tagantjärele huumor hirmutava kogemuse üle. Nagu varemaltki, nautisin tema kuulamist, nagu oleks see etendus, eriline intiimsus ja lähedus, mida ta meile oma elust jutustades selleks paariks tunniks, kui ta meie juures oli, pakkus.

Siis läksime urnitseremooniale, seal oli ta meiega, mõtlik ja hoidis end teise ritta.      Mõtles oma ema surmale? Oma kasuisa surmale? Surnuaia üle paistvas madalas õhtupäikeses oli ta täiskasvanud inimese ilmega, ma ei olnud seda varem ta näol näinud. Ehk natuke vanem kui varem, aga kindlasti mitte 60aastase mehe nägu.

Pikk päev oli läbi. Olime külmast ja nutmisest läbi. Milou tegi ettepaneku, et kütaks kaminat ja Michou hakkas pika näoga halgudega toimetama. Käisin korra ära, kui tagasi elutuppa tulin, oli Coco jälle ruumi enda valdusesse võtnud. Michou elutoa hiidsuurele ekraanile näitas ta enda tehtud videovalikut, mis tal DVD-l alati kaasas oli. Tema uus iidol oli Christine and the Queens. Pidime vaatama Coco valitud laule ja intervjuusid, osasid laule mitu korda, sest Cocol tuli meelde asju, mida ta ei olnud meile video kohta seda vaadates rääkinud. Pea kogu aja, kui laulud ja kõne kõlas, seletas Coco oma tähelepanekuid ja mõtteid. Vaid Milou, kes oli mu kõrval diivanil pleedi all väsimusest uinumas, julges aegajalt midagi roidunult torgata. “Coco, me kuulame seda laulu juba kolmandat korda! Ehk siiski mitte.” Coco ei lasknud end häirida. Kui õde midagi ise tahtis rääkida, siis pareeris ta selle mõne märkusega à la “Kust sa s e d a lugesid? Mõnest Barbie-ajakirjast?” Keegi ei naernud, aga kõik panid seda tähele. Michou leppis sellega ja tõi Coco ette puuviljalõike, sest räägiti, et ta ei söö korralikult. Seda räägiti juba 99ndal, kui käis jutt, et periooditi sõi Coco vaid konserviherneid. Ta oli juba siis olnud aastaid taimetoitlane.

Enne õhtusööki läks ta tagasi koju. Väljas oli veel valge. Michou maja esiuksest voogas sisse valget külma valgust, ukse taga oli paraadhoov, kuhu kunagi oli saanud mitme hobuvankriga sisse sõita ja neid seal parkida, ja katedraali külgsein ja parema löövi torn roosvitraažiga. Esikus suudlesime teda kõik head aega. Ja ta oli läinud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s