Helen Macdonald jutustab raamatus “H is for Hawk” oma isa leinamise ajast, leinamise faasidest, raamatutest leina kohta, mida ta sel ajal ostis; mulle meenus üks pärastlõuna sõbra juures aastate eest, nagu oleks esimene lause, mida talle oma meeleseisundi kohta ütlesin, olnud see, et mul oleks arvatavasti kergem, kui ta oleks surma saanud, seda välja öeldes teadsin juba, et see on rumal asi, mida öelda, ning sõber parandaski mind sõnades, et siis oleks kaotus lõplik, et võiksin enesele ette kujutada võimatust teda kunagi uuesti näha.

Mõned kaotused, ehkki mitte  surmaga seotud, on nagu surmad. Nagu ilmuks kadunu, või kaotatu?,  mälupiltides edasi, ainult natuke läbipaistvamana, nagu oleks ta mängus edasi, aga ilma “eludeta”, st juba vaatlejana, kellenagi, keda ei vaata, kelle suhtes ei pea oma elusid hoides ette vaatama, sest eludega mängijad nõuavad kogu meie tähelepanu.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Haigus

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s