Helen Macdonald jutustab raamatus “H is for Hawk” oma isa leinamise ajast, leinamise faasidest, raamatutest leina kohta, mida ta sel ajal ostis; mulle meenus üks pärastlõuna sõbra juures aastate eest, nagu oleks esimene lause, mida talle oma meeleseisundi kohta ütlesin, olnud see, et mul oleks arvatavasti kergem, kui ta oleks surma saanud, seda välja öeldes teadsin juba, et see on rumal asi, mida öelda, ning sõber parandaski mind sõnades, et siis oleks kaotus lõplik, et võiksin enesele ette kujutada võimatust teda kunagi uuesti näha.

Mõned kaotused, ehkki mitte  surmaga seotud, on nagu surmad. Nagu ilmuks kadunu, või kaotatu?,  mälupiltides edasi, ainult natuke läbipaistvamana, nagu oleks ta mängus edasi, aga ilma “eludeta”, st juba vaatlejana, kellenagi, keda ei vaata, kelle suhtes ei pea oma elusid hoides ette vaatama, sest eludega mängijad nõuavad kogu meie tähelepanu.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Haigus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s