Ma olen väga aeglane. Midagi minu psüühikas pidurdab mu aja tempot.
Näide. Võimalik, et 2011 või 2012 kinkis Ta mulle Maire Jaanuse Kire ja kirjanduse. Loomulikult ei lugenud ma seda kohe läbi, nagu ma ei tee seda pea ühegi raamatuga, v.a Jaanus Adamsoni 2 raamatut, Saarikoski päevikud ja ehk mõni üksik asi veel. 2013.a lugemisi märgivad raamatu vabadele pindadele kritseldatud isiklikud solvumised: Ta ütles, et näen välja nagu E-N Kross, Ta ise nägi välja nagu Tallinna “kaader” vms.

Kuid tagasi lugesin Jaanuse esseed Karamazovitest ja otsustasin, et nüüd on küll aeg see romaan läbi lugeda. Essee jäi lõpetamata, aga olen lõpetamas K-zo-vite I köidet. Täna avastasin, et mul on veel täiesti lugemata Kundera ja Lacani essee. See jäi mul pooleli, sest mul tuli mõte kirjutada, kui aeglane ma olen.. jne jne.
See ei näita ehk veel midagi.
Vahel panen end välja minemiseks “valmis” umbes 1-2 tundi ja kui olen jõudnud oma tänava nurgale, ei mäleta enam, milleks ma välja läksin, st see põhjus ei tundu enam nii pakiline või vältimatu (õhuta ennast, joo kuskil kohvi ja ehk teed siis rohkem tööd…) ning korraga ei ole mul enam ka jõudu, et edasi minna.

Olen “lõpetamas” ühe väikese populaarartikli kirjutamist, mille üle olen mõtelnud mitu kuud, nüüd olen jõudmas arvamusele, et kui see ka kirjutamata jääb, ei ole midagi, sest mina ise seda nt lõpuni ei loeks.
*
Nali naljaks. Mõni aeg tagasi nägin dokumentaali bipolaarsetest, kellel ilmnevad nii maania kui ka depressiooni episoodid väga erineval moel. Mind liigutas väga naise lugu, kes rääkis, et vahel juhtub nii, et ta jõuab küll poodi minna, aga keset kaubariiuleid jääb ta seisma, jääbki seisma, ei jõua enam edasi ega tagasi minna. Minu vaimusilmas ta seisab seal tardunult, hädalise silmadega. Ma arvan, et ma tean, mida see tähendab. (Ma olen sellest vist siin juba kunagi kirjutanud, aga mis sest.)
Samas on mul tunne, et ma saaksin veelgi aeglustuda, st ma ei ole jõudnud põhjani, ma isegi soovin seda, kutsun seda vaimus esile. Ma ei ole veel jätnud loengu ajal loengut lõpetamata, intervjuu ajal juttu pooleli, jäänud lihtsalt tuiutama või taandunud aeglasel sammul.. Mu süda aeglustub seda kirjutades..

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Füüsiline

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s