Mingil tasandil põlgan seda, mida teen, ning seda rohkem innustun, teen seda südame ja elevusega, sest ma ei suudaks sügavale juurdunud romantilise moraali juures leppida iseenese tühisuse, tegelikult, lihtsakoelisusega.

Kui järele mõtlen, laieneb mu põlgus või tühisuse hinnang paljule, mis sunnib ümbritsevat vaatlema läbi õhukese mind muust eristava vahekardina.

Screen Shot 2015-11-28 at 13.19.17

Mis on vältimatu? – Tagasi selle küsimuse juures, kuid nüüd on see kombineeritud teiste küsimustega, mida ma ei oska veel sõnastada.

*

Innustuda tühjast, mitte millestki… vajamata survet, raha, teisi inimesi, nende eeskuju või tunnustust – kust selline ideaal tuleb? Piiblilugudest? Kas tõesti ei ole midagi peenemat, mis oleks minusse samavõrd sügava jälje jätnud? Miks on vaja kuskil rippuda ning samas seda eitada.

Screen Shot 2015-11-28 at 13.19.04

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk, Iha

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s