Ära karda pimedust

Naine ütles: “Ma tahan suurt ruumi, ruumi, mida on vaja hingamiseks, olemiseks. Üks maja keset suurt välja, ainult rohi selle ümber, mõned puud eemal.

Ma tahan, et oleks peaaegu tühjus, et ei oleks peaaegu mingisugust häält, ehk natuke tuulekohinat, mõni lind, kelle möödalennul on kerge sahin, mu enese sammud üle rohu maja poole.

Maja on tühi, üks voodi ja Ingu-Bingu valge jäik ja range kuju nurgatoa aknal, küljelt küljele liikumas vaid tema pea.”

*

Me ei taju aega, üksnes ruumi, sellepärast ma keskendun majadele, parkidele, tiikidele ja lindudele. Kui ma vaatan eemalt lossimaja või lähenen sellele, ei tea ma midagi ajast, tean, et see on koht Tallinnas, mis mulle meeldib, ma tulen siia tagasi jne. Millal või kui kaua ma siin olen olnud, mitu korda, on teadmine, mida mul ei saa päriselt olla, minu taju on selles osas ekslik.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s