Ära karda pimedust

Naine ütles: “Ma tahan suurt ruumi, ruumi, mida on vaja hingamiseks, olemiseks. Üks maja keset suurt välja, ainult rohi selle ümber, mõned puud eemal.

Ma tahan, et oleks peaaegu tühjus, et ei oleks peaaegu mingisugust häält, ehk natuke tuulekohinat, mõni lind, kelle möödalennul on kerge sahin, mu enese sammud üle rohu maja poole.

Maja on tühi, üks voodi ja Ingu-Bingu valge jäik ja range kuju nurgatoa aknal, küljelt küljele liikumas vaid tema pea.”

*

Me ei taju aega, üksnes ruumi, sellepärast ma keskendun majadele, parkidele, tiikidele ja lindudele. Kui ma vaatan eemalt lossimaja või lähenen sellele, ei tea ma midagi ajast, tean, et see on koht Tallinnas, mis mulle meeldib, ma tulen siia tagasi jne. Millal või kui kaua ma siin olen olnud, mitu korda, on teadmine, mida mul ei saa päriselt olla, minu taju on selles osas ekslik.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s