Pinacoteca

Esimesest korrast mäletan, et jäime reserveeritud ajale hiljaks, teised olid juba muuseumis sees, napilt jõudsime kohale. Sellest külastusest on üks pilt, kus vaatame arvatavasti muuseumi plaani, mina väga tõsine ja kaitseseisundis nagu ikka, temal tundlad püsti, et mõista mind. Me oleks välimuselt nagu vastandid ja seda huvitavamaks ja ilusamaks teeb see pildi.

Ma ei mäleta teoseid, ehk mäletan mõnda momenti, kui ta mind varrukast mõne oma meelistöö juurde tõmbas. Kas ma olin ikka siis veel nii armunud, et ei näinud midagi muud? Ööbisime kaugel Rooma südalinnast, kauni aiaga äärelinna hotellis, kus ta kordagi meie ühise viie öö jooksul ei nõustunud minuga armatsema, tundsin end hetketi kui petetud noor abielumees, kelle naine on ta mesinädalate sihtkohta vaatamisväärsuste, mitte armastuse pärast viinud. Rooma tänavatel kõndides säras ta aga nagu ei kuskil mujal ning see täitis mind rahu ja õnnega.

Teisel korral, oma kolmanda abikaasaga, lähenesime müüridele aeglaselt, sest elasime Vatikanis, suurepärase vaatega toakeses, mille ta meile oli välja valinud. Kõik oli ideaalne, et Vatikani rikkusi avastada, aga olime vaevalt sisenenud varakristliku kunsti – ühe mu lemmiku – saali, kui tal hakkas paha. Ma arvan, et vaatasin mõnda suurepärast Monaco Lorenzo tööd vms, ning tundsin arvatavasti väikest sadistlikku mõnu juhtides tema tähelepanu töödele, mis tema haiglast surmahirmu pidid suurendama. Aga ta ei pidanud kaua vastu ning järgnenud tunni või enamgi veetsime karabinjeeride kahtlustavate pilkude all muuseumi avaras esmaabitoas. Kõigile oli selge, et tegu on ärevushäirega, üksnes ta ise nõudis täielikku läbivaatust või soovitust minna mõnda suurde haiglasse ning kinnitust, et ta ei hakka surema. Minu meelehärmiks nõudis ta ka veel ataki möödudes, et loobume muuseumi külastusest ja lähme omal käel haiglasse. Mõtlesin, et ta on naeruväärne ning pidin kogu jõu kokku võtma, et paista toetav ja mõistev. Ma ei olnud nõus lahkuma, piletid olin mina ostnud, võimalik, et need olid mulle maksnud kokku ca 70 euri, ning tugeva veenmise ja survestamise peale veetsime muuseumis vähemalt neli-viis intensiivset tundi, mina külastasin mulle olulisemaid saale mitu korda.

Elasime selle nädala temaga väga erinevates hotellides ning mõnedel öödel ka eraldi, olin vist jälle ületöötanud ning tema seltskond koormas ning tüütas mind, kui ta tegi järjekordse ettepaneku proovida anaalseksi, tahtsin teda ignoreerida üleüldiselt, tahtsin teda karistada, siduda ta hotelliks muudetud kiriku askeetliku toa raudvoodi külge, et tekitada valu ta roosakale lihavale pehmele ihule, ma arvasin, et ta ei eruta mind enam iial.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Kunst

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s