Ilus ei ole Tema nutetud nägu, vaid tunne, mille sa temas esile kutsud, Ta silmad on märjad ja nägu punetab, Ta viskab end tänavale pikali, see on ilus, sest sina oled selle pildi autor, tunnete autor.

*

*

*

Ta jäi inimeseks ka emana. Talle jäid mõtlemine, oma silmad, tema tujud. Roolis ei vaadanud ta liiklust, ta jälgis oma mõtteid. Ema, kus sa oled? küsis Laps teda vaadeldes. Talle jäi ta ise alles, ta ei sulandunud Lapse jätkeks, Beebike tahab vaid makarone, Aga siin ei ole mänguasju, hea küll emme läheb otsib jne jne. Last ei huvitanud miski rohkem kui maa, mis jäi Lapse ulatusest välja, ta oleks tahtnud virutada selle keskmesse kõige suurema punase klotsi, toksida ja tümitada piiksuva haamriga selle ala piire, millest teda edasi ei lastud. Ema, ikka veel inimene, jäi kõigutamatuks, ta vaatas lapse poole kõige kurjemate, külmade silmadega, Laps pidi olema ta vaenlane.

*

*

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s