Ilus ei ole Tema nutetud nägu, vaid tunne, mille sa temas esile kutsud, Ta silmad on märjad ja nägu punetab, Ta viskab end tänavale pikali, see on ilus, sest sina oled selle pildi autor, tunnete autor.

*

*

*

Ta jäi inimeseks ka emana. Talle jäid mõtlemine, oma silmad, tema tujud. Roolis ei vaadanud ta liiklust, ta jälgis oma mõtteid. Ema, kus sa oled? küsis Laps teda vaadeldes. Talle jäi ta ise alles, ta ei sulandunud Lapse jätkeks, Beebike tahab vaid makarone, Aga siin ei ole mänguasju, hea küll emme läheb otsib jne jne. Last ei huvitanud miski rohkem kui maa, mis jäi Lapse ulatusest välja, ta oleks tahtnud virutada selle keskmesse kõige suurema punase klotsi, toksida ja tümitada piiksuva haamriga selle ala piire, millest teda edasi ei lastud. Ema, ikka veel inimene, jäi kõigutamatuks, ta vaatas lapse poole kõige kurjemate, külmade silmadega, Laps pidi olema ta vaenlane.

*

*

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Ajalugu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s