Vahetasime kirju, mitmel erineval päeval, arutasime oma mõttekäike, leidsime, et me oleme suured teoreetikud, kellel ei lubata praktiseerida. Ma üritasin kuulata ka teda, kasutada tema mõtteid. Eelõhtul hakkasin ettekannet sõna-sõnalt ette kirjutama, sest ma olin näinud, kui segamini osad võivad laval minna. Minu jutt pidi olema selge ja lineaar-loogiline nagu kuldkett. Jätsin suveööl linna minemata, veini joomata, sildadel istumata, tänavahääli kuulasin vaid aknalt, ärkasin jälle haigelt vara. Ja siis tuli see rumal Lähis-Ida mutt, kes ei lasknud mul isegi oma 8 minutit täis rääkida. Ma arvan, et kõik nägid, mida ma tundsin. Ma ei üritanudki seda varjata. Ma tõusin keset debatti püsti ja jalutasin saalist välja. Kaamera eest minema. Võib-olla ma tegin veel midagi, pöörasin kõigile selja või sülitasin maha. Kallite kelladega talv läbi päevitunud mehi see muidugi erutas, oli mida õhtul õlle kõrvale mainida.

Ma ei ütelnud midagi. Kõik see mõtlemine oli asjatu, kuulati mu häält, mu intonatsiooni ja aktsenditut keeleldamist, vaadati mu nägu, kaela, suud ja käsi. Ma oleks võinud ükskõik mida rääkida. Ja nüüd ongi nii.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Ühe silmaga lugemiseks

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s