Istume mammaga minu järjest tühjemaks jääva korteri köögis. Nüüd oleme ruumis meie esil ning siin ei ole midagi üleliigset, nagu meie vahel ei ole enam midagi üleliigset. See on mingite asjade lõpp, aga kõik läheks nagu kergemaks, koorem kergeneb koguaeg. Ja ei klammerdu sellesse, mis lõppeb, ega lõppu endasse. (Seda kirjutades tuleb aga ikkagi hirm lahti rebimise ees, enesehaletsus jne, mis on raske, süda muutub raskeks. Võibolla kirjutamine ei teegi kergemaks, nagu olen arvanud, vastupidi – ankurdan end üha sõnadesse, mis mind nagu kaalupomm sügavale alla tahavad vedada.)

Mõned asjad jäävad veel teha.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s