Istume mammaga minu järjest tühjemaks jääva korteri köögis. Nüüd oleme ruumis meie esil ning siin ei ole midagi üleliigset, nagu meie vahel ei ole enam midagi üleliigset. See on mingite asjade lõpp, aga kõik läheks nagu kergemaks, koorem kergeneb koguaeg. Ja ei klammerdu sellesse, mis lõppeb, ega lõppu endasse. (Seda kirjutades tuleb aga ikkagi hirm lahti rebimise ees, enesehaletsus jne, mis on raske, süda muutub raskeks. Võibolla kirjutamine ei teegi kergemaks, nagu olen arvanud, vastupidi – ankurdan end üha sõnadesse, mis mind nagu kaalupomm sügavale alla tahavad vedada.)

Mõned asjad jäävad veel teha.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s