Ainult ooper oli väljakannatatav, mitte Draama, Linna, No, ammugi Teo, oma vulgaarsuste, katsetuste ja mõistuse kitsaste piiridega. Väljakannatavav, sest oli teada, mis tuli, ei olnud võimalik mitte magama jääda, nautida turvaliselt, meeliskleda juba teisest õhtusöögist, nussist. Mõelda, et oli teatriinimesi, kellele “läks korda”, kes “mõtlesid”, tegid sotsiaalset teatrit, tahtsid kõnetada inimesi poliitilistel teemadel, millest neil aimugi ei olnud; üks neist kirjutas arvustustelehes, piinlikult, end naeruvääristades oma tõsiduse ja huumorimeeleta. See oli jälestuväärne, ning nii hoidis ta sellest end kaugele. Ainult ooperiloožis oli võimalik end labasusest lahti lõigata, selle üle naerda, kaunile leedu brünetile kätt reie peale asetades.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Stiil

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s