Ainult ooper oli väljakannatatav, mitte Draama, Linna, No, ammugi Teo, oma vulgaarsuste, katsetuste ja mõistuse kitsaste piiridega. Väljakannatavav, sest oli teada, mis tuli, ei olnud võimalik mitte magama jääda, nautida turvaliselt, meeliskleda juba teisest õhtusöögist, nussist. Mõelda, et oli teatriinimesi, kellele “läks korda”, kes “mõtlesid”, tegid sotsiaalset teatrit, tahtsid kõnetada inimesi poliitilistel teemadel, millest neil aimugi ei olnud; üks neist kirjutas arvustustelehes, piinlikult, end naeruvääristades oma tõsiduse ja huumorimeeleta. See oli jälestuväärne, ning nii hoidis ta sellest end kaugele. Ainult ooperiloožis oli võimalik end labasusest lahti lõigata, selle üle naerda, kaunile leedu brünetile kätt reie peale asetades.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Stiil

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s