Unenäotee

Unenäos on asjad ja nähtused iseenese sümbolid. Mingit nihestatust ei pruugi olla. Näiteks nõukogude aja lasteaia äratuntav tüüpmaja, milles unenäos asuvad pesupoed – kombineed, pesukomplektid, öösärgid ilutsemas suurtel poeakendel, mis ju ei kuulu selle tüüparhitektuuri juurde! -, mina sõitmas silmad krõllis ümber maja nagu motoriseeritud filmikaameral, on ikkagi lasteaed, mitte pood või midagi muud. See on lasteaia sümbol. See, et lasteaiamajas on ka poed, akendel minu ihaldatuga, ei ole nihe, vaid unenäokontekstis üksnes lisandus. Unenäomeenutus ja -ülestunnistus – kas tõesti on mu lemmikloom surnud, kas tõesti olin see mina, kes ta me maja taha maha mattis – ühes fotolavastusega, kus olen asjade, boade, riiete all,  ärapeidetud loomakestega, ise hoidmas nalja pärast poomisnööri, mida unenäos kasutab keegi mu mälestuste elustamiseks, on sümbolite konstruktsioon. Pilt on lavastatud fotokompositsioonide sümbol, mitte midagi muud, nagu ka lemmikloomad ja nende surm ning matmine ei ole midagi muud kui see, mis nad unenäos näivad. Unenäo asjad kui sümbolite sümbolid, elu, lapsepõlve kõige esmaste, mõni ütleks ka sügavaimate, valusaimate ning ehk ka sõgedaimate, jälgede representatsioonid mõjuvad just seetõttu kui labidalöök vastu rindu, käed ümber kõri, ärkan nutt kurgus ja suus, see nutt, mida ma tundsin ilmsi viimati lapsepõlves.

*

__________________________________________________________________________

Ümber on siiski pööratud lasteaia jälestuse ja hirmu kogemus, millest nüüd on saanud ihaldatu- ja ilukaubamaja.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Unenägu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s