Temas ei ole midagi võltsi, ei ole poosi, ega maski. Teda on raske välja kannatada, seda raskemeelsust ja põlgust, ausust ja sarkasmi. Mu õpetaja aususes. Ta paistab siin bussijaama sööklas teiste seas välja. Ta riided väga vanad, ma kinkisin selle vesti talle 2003. aastal, see on väga kulunud, ta ei mäleta, kes selle on andnud ega kunas. See ei ole oluline, ega olegi.

Mul on mõnikord väga valus ja paha teda näha, aga ma olen alati ta käsutuses, tean, et sõidaksin keset ööd Euroopa teise otsa, kui temal või ta perel oleks seda vaja. Ta küsiks seda, eeldaks, et ma teen nagu palutud ja unustaks selle, ei peaks seda millekski. Justkui oleks minu võlg nii suur, et ma ei saaks iial seda tasa. Kõige rohkem ise, keda ma tean. Kas see on kõige lähemal kestvale armastusele, milleni mina võin jõuda? Kui erinev on see sellest esialgsest fluidumist, mis inimeste vahel armu leides tekib.

*

Ma ei saa veel aru, et inimene peaks püüdlema kannatustest vaba elu poole. Ma alles tasun oma võlga, näen oma hävitustööd ja Kannatan!.

*

Ma tean, et ma pean kuulama, kui nad ütlevad, et tuleb andestada, tuleb unustada. Aga ma ei tea, kes annab õiguse andestada või kas mul on õigus paluda teistelt, et nad kaaluksid andestamist, jätmist, unustamist. Ma olen kohtumõistja, kes tahaks lepitada, kes ei oska ega julge lepitada. Sellistel päevadel nagu täna tulevad mulle meelde need inimesed ja korrad, kui mulle on ette heidetud rumalust, oskamatust ning ma olen oma kriitikutega nõus. Mu mõistuse piirid on käes, siinsamas ja ma ei oska otsustada, lahendada, näha tõde.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhk

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s