“…nagu peituks iga inimese südames mingi surmarütm, mis ühel eluhetkel hakkab saatusliku jõuga taguma.” lk 36

Tagantjärele tundub, et see oli siis, kui ta lamas poolelioleva pruudivoodi karkasslaudadel ja rääkis üle ruumi nähes vaid ennast ning kuulas moondunud hääletooni, mis ütles asju, mida ei olnud võimalik mõista.

*

On inimesi, kes lähevad sinuga läbi tule, ehkki näevad, et oled nagu sõge ratsur, kes viib omad surma. Olen hakanud pidama neid inimesi nõrkadeks. Tugevad põgenevad enne otsustavat lahingut. Võin pidada selja keeranud soldatit või polgujuhti reeturiks, võin tahta heita lantseti ta suunas, aga tunnustan ka tema kindlameelsust.

*

Iga päev sama küsimus!

Advertisements

Lisa kommentaar

by | Kolmapäev, november 27, 2013 · 23:58

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s