“…nagu peituks iga inimese südames mingi surmarütm, mis ühel eluhetkel hakkab saatusliku jõuga taguma.” lk 36

Tagantjärele tundub, et see oli siis, kui ta lamas poolelioleva pruudivoodi karkasslaudadel ja rääkis üle ruumi nähes vaid ennast ning kuulas moondunud hääletooni, mis ütles asju, mida ei olnud võimalik mõista.

*

On inimesi, kes lähevad sinuga läbi tule, ehkki näevad, et oled nagu sõge ratsur, kes viib omad surma. Olen hakanud pidama neid inimesi nõrkadeks. Tugevad põgenevad enne otsustavat lahingut. Võin pidada selja keeranud soldatit või polgujuhti reeturiks, võin tahta heita lantseti ta suunas, aga tunnustan ka tema kindlameelsust.

*

Iga päev sama küsimus!

Advertisements

Lisa kommentaar

by | Kolmapäev, november 27, 2013 · 23:58

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s