Me lugesime, et teise inimeseni ei jõuagi. See ei kõnetanud osasid meist. Ma vaatasin seda kõrvalt, olles selle sees, ja ma teadsin, et me ei jõuagi üksteiseni, mitte kunagi. Ajaga lõhed suurenevad. Õpime tundma seda, kuivõrd me üksteiseni ei jõua, kuidas me ei mõista, ei jaga…

*

Aga!

*

Sõitsime mööda ilusat Eesti maakonnateed. – Näe, rebane! – Peaaegu nähtamatu, sest loodusega ühte karva, nõnda et sulandub maastikusse. – Ka mina olen vahel tahtnud sulanduda maastikusse. – Tean seda tunnet. 

Kas palju lähemale saakski?

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu, Iha

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s