Me lugesime, et teise inimeseni ei jõuagi. See ei kõnetanud osasid meist. Ma vaatasin seda kõrvalt, olles selle sees, ja ma teadsin, et me ei jõuagi üksteiseni, mitte kunagi. Ajaga lõhed suurenevad. Õpime tundma seda, kuivõrd me üksteiseni ei jõua, kuidas me ei mõista, ei jaga…

*

Aga!

*

Sõitsime mööda ilusat Eesti maakonnateed. – Näe, rebane! – Peaaegu nähtamatu, sest loodusega ühte karva, nõnda et sulandub maastikusse. – Ka mina olen vahel tahtnud sulanduda maastikusse. – Tean seda tunnet. 

Kas palju lähemale saakski?

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Õhtu, Iha

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s