Järjejutt

 

Iha ei lahtunud, vaim ei tüdinud, ning ka keha pidas vastu. Ta võttis küll maha, jäi haigeks, lakkas sügiseti magamast kuni õhtuti sai seltskonna teiste liikmetega rääkida vaid nuttes, aga iha oli ikka seal.

Vaid ühe korra, keset esimest suve, ärkas ta ühel hommikul ning ei saanud jälle, nagu kunagi varem veel külas elades, aru, kus ta on, kellega on, miks on. Ta vaatas otsa oma öise ilusa, mitte kunagi ebardliku või inetu nagu Oscar Wilde’il, naudingu objektile ning ei tundnud mitte midagi, kui midagi, siis vaid kahetsust, segadust, mõistmatust – miks oli ta järgnenud just sellele inimesele, jätnud tema pärast kõik. Ja teda haaras oma seisundit adudes õud. Ma olen eksinud, see on viga, mõtles ta.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Füüsiline, Haigus, Iha

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s