Järjejutt

 

Iha ei lahtunud, vaim ei tüdinud, ning ka keha pidas vastu. Ta võttis küll maha, jäi haigeks, lakkas sügiseti magamast kuni õhtuti sai seltskonna teiste liikmetega rääkida vaid nuttes, aga iha oli ikka seal.

Vaid ühe korra, keset esimest suve, ärkas ta ühel hommikul ning ei saanud jälle, nagu kunagi varem veel külas elades, aru, kus ta on, kellega on, miks on. Ta vaatas otsa oma öise ilusa, mitte kunagi ebardliku või inetu nagu Oscar Wilde’il, naudingu objektile ning ei tundnud mitte midagi, kui midagi, siis vaid kahetsust, segadust, mõistmatust – miks oli ta järgnenud just sellele inimesele, jätnud tema pärast kõik. Ja teda haaras oma seisundit adudes õud. Ma olen eksinud, see on viga, mõtles ta.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Füüsiline, Haigus, Iha

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s